Range, kuid õiglane Scotland Yard

Tegelikult on tegemist kahe kõrtsiga, millest noorem asub tõepoolest keset kaubanduskeskust. Isegi seinu pole ümber, otse ostjate käiguteede ristumiskohas.

Kuigi käin selles kaubanduskeskuses päris tihti, pole seni pähe tulnud seinteta pubisse sööma minna. Et otse keset kõige suuremat kära. Tõepoolest, kära ja sumin on ümberringi kõva. Aga kui juhtub istekoha leidma pubi keskele, kus laua kõrvalt rahvas mööda ei käi, on einetamiseks kõlblik piirkond täiesti olemas.

Scotland Yard on suur, ühel pool suitsetajad, teisel pool mittesuitsetajad, keskel baariosa. Alguses ei saanud süsteemile pihta, istusin suitsetajate poolele - pubi on suur, teist poolt ei osanud märgatagi. Aga ega ma muidu oleks tähelegi pannud, et keset hiidhoonet on veetud jämedad ventilatsioonitorud, mille otsad laudade kohale keeratud. Konstruktsioon on võimas, aga suitsupilved ei hooli sellest, nemad vajuvad omatahtsi naaberlaudade ja poodide poole laiali.

Menüü nimeks on The Scotland Yard Post, published by authorities of Scotland Yard, ja see näeb välja nagu tõeline ajaleht. Hommikused uudised, pildid, reklaami, juttu, ainult et teemadering piirdub söögi ja joogiga. Pubi kohta saab kõik teada, ainult kannatust on vaja, ajaleht on päris paks. Kell 9-11 saab hommikusööki, 12-15 lõunaroogasid. Kogu aeg on saadaval grillroad, vokid, pasta- ja vormiroad, smuutid, kokteilid, veinid, võileivad, quiche'id - nii et seinast seina, mida iganes hing ihkab. Ehk igaühele midagi, nagu ühes kaubanduskeskuse pubis peabki olema.

Selline piirideta menüü teeb mind alati ettevaatlikuks, raske on uskuda, et kõik ühtviisi hästi välja kukub. Proovisin kalasuppi - väga hea, proovisin röstitud hakksteiki - veel parem. Kalasupis oli palju head värsket lõhekala, hakksteik veel särises lauale jõudes, paks ürdivõiketas peal just sulama hakanud, palju tomatikastet ja kartuleid. Tugevat maitset tasakaalustamas aurutatud köögiviljad, veel täitsa krõmpsud suvikõrvitsakettad, porgandid, sibulad, brokolid. Värsked ja ilusad. Mõlemad lihtsad söögid nagu pubis ikka, tembutamiseta tehtud, aga väga-väga head ja tasakaalus maitsetega. Kõrvale pakuti omaküpsetatud saia, jälle väga hea, ürtidega ja krõbe. Kui supile ja praele midagi ette heita, siis ehk seda, et portsjonid olid liiga suured ja head, ei raatsinud midagi järele jätta, kuigi kõht sai juba poole prae pealt täis. Ja ometi ei ole ma närb sööja.

Üleüldse on Scotland Yard suurte meeste ja naiste koht. Kõigepealt need suured portsjonid, siis suured nõud, millega toit lauale tuuakse ja lõpuks suured ja sügavad toolid, millesse uppunult ma napilt sööma ulatusin. Ainult lauad on mitmele suurele sööjale väiksevõitu. Need kolm sõpra, kes minu naaberlauas hea isuga lõunatasid ja õlut peale jõid, ei mahtunud kuigi hästi ära ja muudkui kirusid, et laud on liiga väike.

Teenindus on kiire, kuid range, naeratust Scotland Yardis pole loota. Aga ehk ei sobikski see niisuguse nimega kohta?