Läbinisti betoonilik eramu sobib ka Nõmme mändide alla

Põrand läheb sujuvalt üle seinaks, sein edasi laeks. Ristlõikes teravaid nurki ja servi praktiliselt ei olegi.

Vaatamata hoone silmatorkavalt ebatavalisele vormile on tegemist siiski introvertse majaga. Algne idee aatrium-majast taandus U-kujulisele plaanilahendusele, kus hoone mahud kaitsevad siseaeda võõra vaatluse eest. Õuepoolsed fassaadid on klaasist, välimised aga akende poolest tagasihoidlikud. Hoone kahekorruselisest põhimahust ulatub välja pikk tiib, mis mahutab galeriid, suurt kabinetti ja välibasseini. Selline paigutus võimaldab majas ringi liikudes jälgida pidevalt ka hoone välisarhitektuuri. Kabinetist avaneb vaade prakiliselt tervele majale.

Betooni kui materjali suhtes on jäädud ausaks ka siseviimistluses. Palju on sisseehitatud või lausa "sissevalatud" mööblit - köögilaud, tööpinnad ja istmed, mille kuju järgib hoonele omast ümarat vormi. Praktiliselt iga detail on unikaallahendus ja omane ainult sellele majale.

Hoone ei ole kindlasti tavatellija mõistes ratsionaalne. See polegi olnud eesmärk. Pigem on olnud nii tellija kui ka arhitektide ühine soov teha töö käigus vähe kompromisse ning saavutada algse eksperimentaalse ideega võimalikult sarnane tulemus. Palju aitas kaasa ka ehitaja ja konstruktori innovatiivsus ning kaasamõtlemine.

Vaatamata korduvelementidele hoone vormides on siiski enamjaolt tegemist ehitaja jaoks aeganõudva käsitööga. Et aga tegemist saab olema eksperimentaalarhitektuuriga, oli tegelikult teada esimesest joonest paberil.

Indrek Unt oma Kalda tänava eramuga pälvis ka 2005. aasta parima betoonehitise konkursil tellija eriauhinna.

Betoonihindajate arvates on selles hoones kasutatud nii palju kui võimalik monoliitbetooni. Lisaks tarinditele on toonitud betoonpinda kasutatud ka sise- ja välimööbli disainis (köögilaud, tööpinnad, vannituba, aiamööbel).

Hinnati ka seda, et tellijal oli selge nägemus oma kodust, mis andis koostöös arhitektidega väga hea tulemuse. Väga betoonilik - igal pool avatud ja atraktiivselt eksponeeritud betoonpinnad, leidis žürii.

Autor: Gert Sarv