Kaotajate eiramine toob rasked tagajärjed

Valitseva arvamuse kohaselt on globaliseerumine enesestmõistetav. Liiga vähesed tunnistavad aga, et globaliseerumine on ka vastuoluline valik. Ajalugu õpetab meile selgelt, et kui me kaotajaid ignoreerime, võib see tuua väga valusa vastureaktsiooni. Ka enne 1914. aastat oli maailm globaliseerunud. Riigid olid majanduslikult tihedalt omavahel seotud - isegi rohkem kui praegu. Valitses globaalne kullastandard - rahasüsteem, kus rahvusvääringu vahetuskurss oli kulla suhtes püsiv. Paljudes maades moodustasid välisinvesteeringud üle poole kõikidest investeeringutest.

Nagu ka täna, oli selles maailmas palju pingeid, kardeti mujalt tulevaid odavaid kaupu ja rahvusliku identiteedi kadumist. Tollal olid Euroopa põllumehed eriti hirmul USAst, Austraaliast, Brasiiliast tulevate odavate põllumajandustoodete ees. Süsteemi ei valitsenud demokraatiad, vaid autokraatiad. Mitmes Euroopa piirkonnas valitses samal ajal nälg.

Kuid suures plaanis süsteem töötas. Majandused kasvasid, maailmas valitses stabiilsus ning inimesed mõtlesid juba, et nii see jääbki. Ja ometi kukkus kõik 1914. a paari nädalaga kokku ning globaliseerumine langes kuni Teise maailmasõja lõpuni kriisi.

Pärast Esimest maailmasõda arvati, et toimunud oli vaid sõjaline šokk: tehti mitmeid katseid vana maailmakorda taastada, nt Rahvaste Liiga abil. Kuid see ei toiminud. Miks? Põhiprobleemid olid poliitilised. Klassikalise ajastu nurgakiviks oli olnud konsensus, et integreerumine maailmamajandusse on prioriteet. Kui mõni riik pidi ennast kullastandardile vastavalt muutma, siis ta seda ka tegi. Valitsuste rolli nähti rahvuslike reeglite kohandamises rahvusvahelistele nõuetele. Palgad ja hinnad olid äärmiselt paindlikud.

Kuid 1920ndate lõpul polnud see enam mõeldav. Ühelt poolt nõudsid ühiskonnagrupid hoopis tugevamalt oma õigusi. Töötajaskond organiseerus, tekkisid ametiühingud ning suured töölisparteid, palgad ja hinnad kaotasid senise paindlikkuse. Samamoodi kasvas põllumeeste organisatsioonide ja suurkorporatsioonide mõjuvõim. Demokraatia levis, suurriigid loobusid kolooniatest, hääleõigusi laiendati.

Teisalt levis majanduslik protektsionism, aina enam rõhutati majandusliku sõltumatuse vajadust. Mitmed riigid marssisid rahvusluse poole - natsism toetus algul väikeettevõtetele ja põllumeestele. Nii ei saanud globaliseerumise kuldaega enam tagasi, sest poliitiline olukord oli kahe sõja vahel muutunud. 1930ndate lõpuks mõisteti kogu maailmas klasside vahelise kompromissi tähtsust.

Ja just kompromissile rajati seejärel uus globaalne ajastu. Kaubandust liberaliseeriti, kuid järk-järgult - nii jäi nt põllumajandus rahvusvaheliste reeglite alt välja. Uus kompromissil rajanev kord osutus edukaks ja tõi kaasa enneolematu kasvuperioodi maailmamajanduses. Ja ometi - pärast veerand sajandit suurt edu - hakkasid probleemid taas pead tõstma. Kompromissi ei olnudki nii lihtne hallata. Kaubanduslik protektsionism hakkas taas jõudu koguma. 1980ndate alguseks polnud enam selge, mis suunas maailm liigub. Avalikult lepiti kokku, et ülemaailmne majanduslik integratsioon on vajalik ning seda tuleb jätkata. Oma rolli mängisid siin ka vabanevad Kesk- ja Ida-Euroopa riigid, kes avaldasid selget soovi maailmamajandusse integreeruda.

Globaliseerumine toob igal ajastul suuri võite, kuid ka tõsiseid kaotusi. Täna mõistetakse, et mitte kõik pole asjade praeguse seisuga rahul. Kuid samas näib kehtivat arusaam, et globaliseerumise vastaseid saab ära rääkida: piisab veenmisest, kui tähtis on maailma majanduslik seotus rahule, heaolule ja arengule. Aga veenmisest ei piisa. Kaks maailmasõda näitasid, mis juhtub, kui rahulolematusel lastakse niisama hõõguda. Asjad võivad "võitjate" jaoks kiiresti muutuda. Täna ongi meie peamine väljakutse, kuidas ehitada ühiskonnad üles selliselt, et inimesed saavad globaliseerumisest kasu ning samal ajal oleks hoolitsetud ka sotsiaalse õigluse eest.

Autor: Jeffry A. Frieden