Vaene äravaevatud Itaalia

Võib öelda, et Itaaliat ootavad ees tähtsaimad valimised alates 1948. aastast, kui inimesed andsid hääle Mussolini fašistliku režiimi varemeilt kerkivale uuele vabariigile. Pühapäeval ja esmaspäeval peavad itaallased valima peaminister Silvio Berlusconi parempoolse valitsuse ja Romano Prodi juhitud vasakpoolse valimisliidu vahel. Ometi ei paista kumbki mees olevat sedasorti otsustav kuju, kes võiks tirida Itaalia välja viletsast majanduslikust olukorrast, kuhu riik on vajunud.

Itaalia majanduse hädad on siililegi selged. Kumulatiivne majanduskasv viimasel viiel aastal oli eurotsooni aeglaseim ja kaks aastat on majandus paigal seisnud. Per capita SKP on samuti allpool eurotsooni keskmist. Tööhõive on tõusnud, aga tööjõu tootlikkus mitte. Konkurentsivõime langeb ja eksport nõrgeneb. Näib, et ainus asi, mis kasvab, on Itaalia allakäigust kirjutatud raamatute hunnik.

Berlusconi väidab, et statistikat ei saa usaldada, sest tegelikkus on itaallaste jaoks hoopis roosilisem. Teised valitsusliikmed tunnistavad, et Itaalia seisab tõsiste probleemide ees. Aga süüdlastena toovad nad tegurid, mille üle neil kontroll puudub: ülemaailmsed majandusšokid, mandri-Euroopa majanduse jahtumine, Hiina vastuvõtmine WTOsse ja euro.

See kõik ei veena. Ülemaailmsed šokid puudutasid kõiki Euroopa riike ühtemoodi, nagu ka Hiina WTO liikmeks saamine. Ometi kannatas näiteks Prantsuse eksport vähem ja Saksamaa eksport isegi kasvas. Tõsi, Euroopa kasvu tõmbasid allapoole Saksamaa kehvad numbrid, kuid Itaalia kasvas veel vähem. Ja euro tegi küll lõpu devalvatsioonidele, kuid andis samas Itaaliale tõsise eelise: 1990ndail kogunenud suure riigivõla intressimaksed SKPst vähenesid 6%.

Ebaõiglane on kõiges vaid Berlusconi valitsust süüdistada - olukord on kestnud juba kümme aastat, sest riik polnud IT-revolutsiooniks ja muutusteks maailmakaubanduses valmis. Nii Itaalia materiaalne kui ka intellektuaalne infrastruktuur oli nõrk ja majanduslik struktuur ei suutnud väljakutseid vastu võtta. See puudutas nii ettevõtete suurust, spetsialiseerumist traditsioonilistele sektoritele kui ka madalat haridustaset ning tagasihoidlikku teadus- ja arendustegevust.

Berlusconi valitsus ei teinud aga ka midagi asja parandamiseks, kuigi see oli Itaalia ajaloos esimene valitsus, mis püsis võimul terve viieaastase ametiaja. Kindel häälteenamus parlamendis oleks lubanud viia ellu läbimõeldud reformide seeria. Paar reformi hilinenult küll algatati: muudeti arglikult pensionisüsteemi ja suurendati veidi tööjõuturu paindlikkust. Kuid midagi ei võetud ette tooteturgude regulatsioonide vähendamiseks ega restruktureerimise soodustamiseks, samuti seiskus erastamine.

Selle asemel ajas valitsus aegunud Keynesi stiilis poliitikat: sissetulekute suurendamiseks kärbiti veidi makse, samas suurendati jooksvat kulutamist. Itaalia nõrk fiskaalpositsioon piirab nüüd ükskõik millise võimuletuleva valitsuse tegevust. Vasakpoolsete valimisprogramm lubab kärpida palkadelt makstavaid makse 5 protsendipunkti võrra. Pole selge, kust tuleb augu lappimiseks vajaminev 10 mld eurot (156 mld kr). Ka parempoolsete manifestist leiab katteta lubadusi, nagu omandimaksude langetamine ja pensionide tõus.

Itaalia valijad on segaduses. 2001 andis Berlusconi palju lubadusi, mida pole tänaseni täidetud. Valijate pettumus Ber-lusconis ei tähenda tingimata häid uudiseid Prodile ja vasaktiivale. Arvamusuuringud näitavad, et usaldus kõigi poliitikute ja parteide vastu on langenud aegade madalaimale tasemele. Jääb vaid loota, et valimiste võitja asub lõpuks tegema tõsist tööd, mida Itaalia meeleheitlikult vajab.

Autor: Luigi Spaventa