Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Lõpetamata sümpaatia
Antud kogumik on nagu otsetee sügavale 1990ndate algusesse, kui sõnapaar trip hop polnud leiutatudki. Ainukesed ellujääjad sellise sildiga kollektiividest ja täna mõjub Collected oma kontekstist välja kistuna. Mälestusese ajast, mil domineerisid hoopis Nirvana, Oasis ja Backstreet Boys, kelle mõju veel raugeda ei taha.
MA oli opositsioonibänd ka kollektiivisiseselt. Kes on järgmisel aastal ilmuva viienda albumi ettevalmistavas tiimis, pole siiani päris selge. Ka nende häirivad paranoilised rütmid pole nõrgale närvile mõeldud ja MA süngem pool ongi ajale halvasti vastu pidanud. Teisisõnu on klassika kõik, mida mehed ei esita. "Teardrop" (Elizabeth Fraser), "Protection" (Tracey Thorn), "Sly" (Nicolette) ja isegi "What Your Soul Sings" (Sinead O'Connor) on lood, mida ei pea ainult fännid omama. Unfinished Sympathy (Shara Nelson) tasemeni ei jõudnud MA hiljem ise nagu eikeegi teinegi. Lummav muusika isegi (ja eriti) neile, kelle menüü vaid raadiost sõltub. Mõnikord meeldivad meile asjad, mis oma arust ei meeldi.
Autor: Lennart Beat