NO teater tõi välja Stalkeri

Lavastuse aluseks olevat Andrei Tarkovski linalugu "Stalker" on nimetatud kultusfilmiks, religioosseks kogemuseks, filosoofiliseks traktaadiks - millekski keskpärasusest märksa kõrgemal seisvaks.

NO99 turundusjuhi Viktoria Toompere sõnul pakub NO teatri "Stalker" etteaimamatut vaatemängu neilegi, kes filmiga kursis.

""Stalker" võiks olla maiuspala neile, kes tahavad teistmoodi teatrit näha. "See on väga meie teatri lugu," leiab Toompere. Samas ei tohiks see "teistmoodi" pelutavalt mõjuda - lavastus pakub ehedat emotsiooni nagu iga teinegi.

"Stalker" on poeetiline lugu keelatud Tsoonist ning teejuhtidest, nn stalkeritest, kes keelust hoolimata juhatavad Tsooni soovijaid. Etendus tõstab mitmeid küsimusi isikliku valiku, vabaduse ja vastutuse kohta.

Võib-olla on kasulik teada, et Tarkovski üks tähtteoseid "Stalker" on suuremalt jaolt filmitud Tallinnas Rotermanni kvartalis ja Keila-Joal. Seega oleks tegu nagu killukesega eesti kultuuriloostki. Nüüd on "Stalker" eesti näitlejate tõlgitseda ja seda tehakse Euroopa üheks paremaks lavastajaks peetava sakslase Sebastian Hartmanni mõttekäike ellu viies.

Andrei Tarkovski loomingu poole on Hartmann pöördunud juba varemgi, olles teiste seas lavastanud "Stalkeri" Berliini Volksbühnes. Ühes oma intervjuus on Hartmann huvi Tarkovski vastu põhjendanud sellega, et tegemist on väljapaistva filosoofiga, kes töötas välja täiesti oma pildikeele ja suutis samas oma kaasaega kunstiliselt tõlgendada. "Tarkovski puhul astud maailma, mida sa oma tõlgendusega kunagi kahjustada ei suuda," on Hartmann kindel.

Tehniliselt on "Stalker" NO teatri seni kõige keerulisem lavastus. Laval on ehtsat vett, mulda, puitu ja tuld ning kogu etendust saatev videopilt, mis pole varem salvestatu taasesitus, vaid iga kord kohapeal loodu. Selle autorit Peter Schubertit peetakse üheks tugevamaks lavastuskunstnikuks Saksamaal. Schuberti jaoks on kohtumine "Stalkeriga" teatrilaval esmakordne, kuid äärmiselt oluline. "Olen filmi näinud seitse korda," on Schubert ajakirjandusele tunnistanud ja nimetanud esimest korda tõeliseks ilmutuseks. Kaht stseeni sellest peab ta enda jaoks määravateks arusaamade kujundajateks lavastuskunstist. Esiteks pikk kaader ruumist, kus asuvad liivahunnikud. Ja teiseks hetk, kui midagi visatakse kaevu ning möödub 20 sekundit, seejärel on kosta, et see miski jõudis põhja.

Autor: Ülle Hallik