'Spikker' kui tööotsija ABC

Artikkel

- Uudised
- Pille Rõivas
- 12. aprill 2006 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
'Spikker' kui tööotsija ABC
Kinos Sõprus esilinastus eelmisel neljapäeval praktiline õppefilm "SPIKKER. Dokumentaalne õppefilm: noored esmakordselt tööturul".
Filmi eesmärk on õpetada noori vanuses 18-23 edukamalt esimest töökohta otsima. Jälgitakse kahe noore, 21aastase mehhatroonikatudengi Jaanise ja 19aastase abituriendi Terje retke tööotsinguil. Mõlemale tööotsijale jagab näpunäiteid CV Keskuse karjäärinõustaja ja personalijuht.
Peaosaliste leidmiseks saadeti info koolidesse ja noortekeskustesse. Infot levitati ka internetis, meililistides ja ajalehtede kaudu. Kokku soovis peaosadesse saada ligikaudu 70 noort. Peaosaliste valik ei olnud kerge.
"Paraku on Eestis töökasvatusalaseid õppematerjale väga vähe," selgitab Tallinna noorte infokeskuse töökasvatuse projektijuht ja filmiprojekti eestvedaja Signe Sillasoo filmi vajalikkust. Filmiga üritas ta täita seda tühimikku.
Film saadetakse kõigile Tallinna koolidele. "Eelarvest tingituna ei ole võimalik filmi saata kõigile vabariigi koolidele, siis peamegi tegema valiku," selgitab Signe. Kindlasti jõuab film ka kõikidesse suurematesse noortekeskustesse ja koolidesse üle Eesti.
Õppefilmi tegemisel lõi kaasa paarkümmend noort, aidates tööalase küsitluse läbiviimise, filmimise, animatsiooni tegemise ja pildistamisega.
Filmi eelarve oli 60 000 krooni. Suurimaks toetajaks saadi Euroopa Noored Eesti büroo, lisaks Tallinna spordi- ja noorsooamet ja Tallinna noorsootöö keskus.
Sattusin filmi vaatama just õigel ajal. Ei otsi küll esimest töökohta, kuid uut ja sobivamat.
Õppefilmis ühe märgitud olulise tööotsimise etapi kriipsutaks mina maha. Ma ei hakkaks ometi kunagi helistama läbi kõiki töökuulutusi. Enamgi veel, mobiiltelefonilt ja kalli kõneminuti hinnaga.
Filmist jäi mulje, et elu ongi nii lihtne - kutsutakse vestlema ja proovipäevale ning ongi töö olemas. Oleks tahtnud näha ka ebaõnnestumisi, kus saadetakse e-kiri eitava vastusega.
Üks üsna oluline aspekt jäi filmis minu arvates analüüsimata. Kuna suuresti on meie ühiskond kakskeelne, siis nõutakse head vene keele oskust vähemalt suhtlustasandil. Tänapäeva noortel on see aga tihtipeale nõrk.
Millegipärast arvan, et film mulle suurt midagi juurde ei andnud. Ka edaspidi saadan oma elulookirjelduse ja sooviavalduse e-kirjaga. Helistamine näib rauaajast pronksiaega tagasi astumisena.
Filmist selgub ka tõsiasi, et ükskõik kes oled ja mis tööd otsid, kui sul pole ligipääsu arvutile ja internetile, siis pole sind tööturu jaoks olemas.
Film andis nii mõnegi mõtte tööotsimiseks tulevikus.
Eriti huvitav oli filmis lõik, kus juhiti tähelepanu, mida töövestlusel tavaliselt valesti tehakse ja kuidas sellest hoiduda. Samuti soovitatakse enne vestlust mõelda, mida tööst on vaja teada vältimaks vestluses puterdamist. See leiab rakendust isegi koolipingis.
Kogu filmi jooksul tekkis ainult ühes kohas väikene trots karjäärinõustaja suhtes. Nimelt tema soovitus võõrkeele kohta mitte kirjutada "väga hea", kuna see on eestlaste hulgas väga ebatõenäoline. Selle soovituse kohaselt tekib kahju neile, kes on raisanud raha tõsistele võõrkeelekursustele.
Film on sellegipoolest õpilastele suurepärane õppematerjal. See annab ettekujutuse maailmast, mis meid kõiki korra ees ootab.
Hetkel kuum