Põllumees kasvatab nisu riski piiril

Kuigi sordiaretajad on viimastel aastatel teinud ära palju tööd uute ilmastikukindlamate nisusortide aretamisel, jääb see teravili põhjamaises ilmastikus ikkagi hellaks. Nii ohustab talinisu kõige rohkem külvijärgselt sulamaale sadanud lumi, sest seeme kipub siis lume all hauduma minema.

Toidunisu kvaliteedi määrab kleepvalgu, proteiini jt koostisosade sisaldus terades ja selles osas on Eestil lootusetu võistelda lõuna pool asuvate suurte nisutootjatega - Tšehhi, Ungari või Poolaga.

Eestimaa Talupidajate Keskliidu juhatuse esimees Arvo Veidenberg möönab, et nisukasvatus on Eestimaal tõesti problemaatiline ja suurte riskidega seotud. "Nisu kvaliteet ja saagikus sõltuvad otseselt ilmastikust, mistõttu mina ei julge Eesti toidunisukasvatusele kuigi roosilist tulevikku prognoosida," märgib Veidenberg. "Pealegi on piiri tagant tulev vili tunduvalt odavam, kodumaine toodang ei suuda sellega konkureerida, sest meie nisu tuleb palju kallimalt kätte."

Teine asi on nisu kasvatamine loomasöödaks, mille kvaliteedinõuded on teised kui toiduvilja puhul. Sel juhul jäävad ära ka sööda transpordikulud. "Kuna piimakarja kasvatamine on Eesti oludes kõige perspektiivikam põllumajandusvaldkond, siis tasub siinsetel talupidajatel vajaminev loomasööt kohapeal kasvatada," selgitab Veidenberg.

Eesti Maaviljeluse Instituudi põllukultuuride osakonna teadur Ene Ilumäe nendib, et nisu saagikust mõjutab loomisajale eelnenud 10päevak - kui sellel ajal on põuased ilmad ja mullas vähe niiskust, on kesisem saak paratamatu.

Kui siiski teraviljakasvatusega tegeleda, siis soovitab Arvo Veidenberg spetsialiseeruda pigem rukki, kaera ja odra kasvatamisele. Nisusortidest ilmastikukindlama rukki kasvatamine kätkeb endas vähem riske. Kahjuks on rukki kodumaine turg väga piiratud, samuti ei sobi rukis loomasöödaks.

Jõgeva Sordiaretuse Instituudi teadur Anne Ingver märgib, et kvaliteetse nisusaagi saamiseks peaks valima Eesti tingimustes katsetatud sordid.

"Kui võtta huvipakkuva sordi kohta andmed internetist või mõnest välisajakirjast, siis ei tarvitse need kokku minna tulemustega, mis saadakse meie põldudel," selgitab Ingver. "Viimastel aastatel on suurenenud üha pikema kasvuajaga sortide kasvatamine. Sellega kaasneb tihti suurem saagikus, kuid kaotatakse kvaliteedis."

Järvamaal teraviljakasvatusele spetsialiseerunud talu majandamisega tegelev Koigi vallavanem Jüri Randmäe möönab, et kuni eelmise aastani oli nisu päris tulus kasvatada, eriti, kui see mahtus toiduvilja klassi. Eelmisel aastal langes söödanisu hind odra omast juba allapoole ning on praegu vahemikus 1500-1600 kr/t.

"Ega söödanisu kasvatamisele palju alternatiive ole," ütleb Randmäe. "Muidugi tuleb meil teraviljakasvatuses kulutusi hektari kohta rohkem kui suurtes teraviljariikides, aga kui me räägime, et seda ja toda ei tasu kasvatada, siis lõppeks - mida me üldse teeme?"

Meelis Pihlakas osaühistust Pihlaka Farm räägib, et piimakarjale ja seakasvatusele spetsialiseerunud talumajapidamine kasvatab vajamineva söödavilja ise. Samas kinnitab ta, et nisu kasvatamise tulemuslikkus on paljude riskidega seotud. "Nii läks ka meil eelmisel aastal seeme hukka, terad hakkasid peas kasvama ja koristuse ajal sellest seemnevilja enam ei saanud. Uueks külviks pidime uue seemne ostma," räägib Pihlakas. "Nisu ja odra hinnavahe on väike, oder aga on tunduvalt riskivabam."

Statistika näitab, et talinisu kasvatamine Eestis üha väheneb, seevastu suvinisu alla läheb aasta-aastalt üha rohkem põllupinda.

Nii on talinisu kasvupind 1980. aastaga võrreldes vähenenud 2005. aastaks umbes kaks korda, suvinisu kasvupind aga samal ajavahemikul suurenenud koguni viis korda. Enimlevinud sort on Jõgeva Sordiaretuse Instituudi andmetel Rootsis aretatud, sööda- ja toiduteraviljana kasutatav suvinisu Vinjett (toodang 2005. aastal 768 tonni), talinisu osas pannakse suured lootused uuele stabiilse saagi ja heade küpsetusomadustega talinisusordile Ada, mis on aretatud Leedu Põllumajanduse Instituudis. Ada on varajane, kõrge mahumassiga saianisu.

Suvinisu aretuse eesmärk on lühema kasvuajaga, kõrge proteiinisisaldusega, heade küpsetusomadustega sortide aretamine.

Talinisu aretusega püütakse leida saagikaid, talve- ja haiguskindlaid ning küpsetuskvaliteedile vastavaid sorte ja aretusliine.

Kuigi Eesti asub nisu kasvatamise põhjapiiri lähedal, on meil siiski olemas kõik tingimused lühema kasvuajaga sortide kasvatamiseks.

Meist veelgi põhja pool asuv Soome saab oma tarbeks kuluva nisu kasvatamisega ju kenasti hakkama. Ka meil kogub nisukasvatamine taas hoogu. Nii imporditi 2005. aastal nisujahu Eestisse eelneva aastaga võrreldes 13,0% vähem ja seda jagus isegi ekspordiks, peamiselt Hollandisse. Ekspordi tulevikuväljavaated on ilmselt küll üsna kesised, sest Euroopas on nisu piisavalt - nisu moodustab umbes 50% Euroopa teraviljatoodangust.

Talinisu saagipotentsiaal on kindlasti kõrgem, kuid samas kaasneb talvitumisega seotud risk, mida hajutab suvi- ja talinisu kooskasvatamine. Sügisest soodsat külviaega on tihti enam kui kevadel ja külvitööde hajutamine kevade ja sügise vahel võimaldab seda teha mõlemal perioodil kõige optimaalsemal ajal. Suvinisul on reeglina kõrgem küpsetuskvaliteet kui talinisul. Praegu on kasvupindade suhe umbes 3:1 suvinisu kasuks, ideaalis võiks see olla 1:1.