Digitaalsel TV-l hulga parem ekraanipilt

Vahe tavaliste ja vedelkristalltelerite vahel ei seisne mitte ainult mõõtudes ja kaalus, vaid ka ekraanisuhtes, resolutsioonis ja valmiduses kasutada tulevikutehnoloogiaid. Kineskooptelerite ekraanisuhe on läbi aegade olnud 4:3, samas kui LCD- ja plasmateleviisoritel on see näitaja lükatud 16:9-le ehk laiformaati. See tekitab vaatajas automaatselt nn kinotunde ning muudab teleri ideaalseks DVD-filmide ja digitaalse televisiooni (lühendatult DTV) vaatamise vahendiks.

Hariliku ja laiformaadi pildipoolt võrreldes võib kergesti märgata, et lisaks suuremale lahutusvõimele mahutab laiformaat ka rohkem infot (vt pilti hobustest).

Enamik LCD- ning plasmatelereist on märgistatud tähekombinatsiooniga HD Ready. See tähendab teleri võimet edastada võrreldes vanade standarditega kolm korda kvaliteetsemat pilti. Suureneb pildi resolutsioon ja seoses sellega ka sügavusteravus.

Digifotograafia või arvutigraafikaga kokku puutunud teavad, kui tähtsat rolli mängib pikslite arv ekraanil. Pilt muutub vähem n-ö karvaseks, lisandub teravust ja värvid on kirkamad. Võib väita, et järgmine revolutsiooniline samm pärast DVD-formaati on kõrglahutusega televisioon HDTV.

Kõige eredamalt avalduvadki uue põlvkonna telerite novaatorlikud plussid just tulevaste standardite põhjal toodetud kõrgresolutsioonis filmide vaatamisel. Üheks selliseks on Microsofti WMV HD videostandard, kus videopildi resolutsioon ulatub kuni 1920×1080 pikslini.

Kel huvi, võib demoklippe Microsofti kodulehelt alla laadida ning neid võrdluse mõttes testida. Kuid isegi tavalisel CRT-monitoril on pildikvaliteet aukartustäratav, rääkimata LCD- või plasmatelerist.

Digitaalsel telesignaalil puuduvad analoogkanalitele iseloomulikud mürad, häired ja moonutused, mis tekivad signaali transportimisel stuudiotest vaatajani. DTV kliendini jõudev pilt on täpselt sama ilus ja hea kvaliteediga, nagu stuudiost väljudes.

Lisaks edastatakse digikanalitele võrgus erinevates keeltes audiokanaleid, subtiitreid, mahukamat teleteksti ning elektroonilist saatekava, analoogkanaleid ja isegi raadioprogramme. Ka pakub DTV funktsiooni pilt pildis ehk siis mitme kanali üheaegset esitamist teleekraanil - eriti efektne näeb see välja kõrgresolutsioonilistes telerites. Loomulikult on DTV-l olemas ka laiekraanitugi, mis eriti viimasel ajal on hüppeliselt kasvatanud LCD-telerite müüginumbreid.

Raskustest hoolimata liigub Eesti jõuliselt telekanalite digitaliseerimise suunas, teleturule on siginenud ka mitu uut tegijat. Kui kaabel-TV operaatorite Starmani ja STV nimed on paljudele tuttavad, siis juba on end ses valdkonnas liigutama hakanud ka Elion.

Tarbija jaoks tähendab see valikuvõimaluste kasvu, pildikvaliteedi tõusu ja konkurentsist tingitud hinnalangust. Siiski tuleb enne teenusega liitumist arvestada teatud väljaminekutega - näiteks nõuab digiTV täiendava seadme ehk digiboksi soetamist. See digiTV kanalite vastuvõtuks vajalik seade paigaldatakse reeglina teleri peale või vahetusse lähedusse. Pärast teenusega liitumist väljastatakse kliendile teda identifitseeriv ja digiTV kanaleid lahti krüpteeriv kiipkaart.

Digiboksi saab osta ka järelmaksuga. Lihtsama digiboksi hind jääb tuhande krooni kanti, kuid valida võib ka võimekama mudeli. Näiteks oskab üks HUMAXi digiboks digiTV signaali vastuvõtu kõrval seda ka sisseehitatud 80gigabaidisele kõvakettale salvestada. See tähendab ligi 60 tundi lemmiksaateid.

Seade võib täita ka videomaki funktsiooni, nii saab seal määrata konkreetse kanali pealt jooksma hakkava saate või filmi algusaja ning salvestist hiljem rahulikult kõvakettalt lõputu arv kordi taasesitada.

Telerite juurde tagasi põigates - mida võiks uue põlvkonna teleri ostul tähele panna? Kindlasti pildi reageerimiskiirust. See on millisekundites mõõdetav ajavahemik, mille jooksul pikselid valguse ja värvi muutumisele reageerivad. Reageerimiskiirus ei tohiks ületada kaheksat millisekundit. Vastasel juhul võib pildi kiirel liikumisel, näiteks arvutiga ühendatult mängude mängimisel tekkida ekraanile moonutus valjuefekti näol - järgmine kaader astuks justkui eelmisele saba peale, mis avaldub pildi lainetamises ja venimises.

Samuti peab tähelepanu pöörama toa suurusele, kuhu aparaat paigutatakse. Rusikareeglina võib väita, et LCD- ja plasmateleri optimaalne vaatamiskaugus on kolm teleri diagonaali, mis tähendab 32tollise diagonaaliga teleri puhul kahte ja poolt meetrit. Seega pole mõtet muretseda näiteks magamistuppa hiiglaslikku 50tollist monstrumit, kuna liiga ligidalt vaadates muutub pilt lihtsalt uduseks.

Vähetähtis pole ka ekraani heledustugevus, mis peaks olema vähemalt 300cd/m". Väiksema arvu korral võib pilt jääda liiga tumedaks. Ja mida suurem on vaatenurk, seda paremini ja laiema raadiusega alalt näeb selget pilti.

Korraliku kodukinoelamuse saamiseks ei ole heli pildist mitte vähem tähtis. DVD-filmid on reeglina varustatud Dolby Digital Surround 5.1 heliga, seega oleks uuele telerile mõttekas külge soetada ka viisakas, viie kõlari ja bassikõlariga (subwoofer) kodukinosüsteem, et mahlakad viiekanalised audionüansid niisama vett vedama ei läheks. Ka osadel digiTV vaatamiseks vajaminevatel digiboksidel on Dolby Digital tugi olemas.

Millist telerit DVD-filmide või DTV nautimiseks eelistada, on individuaalne ning sõltub ka rahakoti paksusest. Elutuppa paigutatava tavamõõtmetes teleri optimaalseks ekraanidiagonaaliks loetakse momendil 32 tolli, nende LCD-telerite hind algab 18 000 kroonist. Enam kui 40tollise diagonaaliga telerite hind algab 32 000 kroonist. 50tollise plasmaekraani eest tuleb aga teleri tollide arvule lisada lihtsalt kolm nulli juurde (näiteks Fujitsu Siemensi 50tolline plasmateler Myrica P50 maksab 50 000 kr).

Nagu viimastel aastatel vahetati kineskoopmonitorid välja vedelkristallmonitoride vastu, teevad seda lähiaastatel ka tavateleviisorid. DigiTV ja HDTV koostöö on LCD- ja plasmatelerite massidesse jõudmise kõige otsesem katalüsaator.

Autor: Andres Kruusimäe