Eesti ajakirjandus korruptantidega hambutu

Olukord eetikaga Eesti ühiskonnas on vilets. Eesti on suhteliselt korrumpeerunud ja paljud riigiametnikud ei tea, kuidas sõna "eetika" kirjutatakse. Vaatamata riigi üsna headele tulemustele rahvusvahelistes uuringutes, julgen oma kogemustele tuginedes väita, et vahe meie ja Põhjamaa naabrite vahel on kosmiline. Põhjusi on selleks mitu.

Osaliselt on ahvatlused üldise vaesuse taustal suuremad kui näiteks Rootsis. Rootsis ei tuleks mulle pähegi pakkuda pistist liikluspolitseile, et sellega oma reeglitest üleastumist "siluda".

Eestis selgus möödunud aasta sügisel aga see, mida kõik peale politsei peadirektori juba ammu teadsid - liikluspolitsei ei tegele meil mitte liikluskultuuri tõstmise, vaid oma isikliku sissetuleku kindlustamisega.

Teine valdkond - riigihanked. Riigihangete seadus lausa kutsub ametnikke üles näitama korruptiivset loomingulisust. Kõige levinum ja lihtsam viis on kirjutada riigihanke pakkumiskutse nii, et võitja oleks juba ette ära määratletud.

IT-valdkonnas võin ma sellega isegi leppida, kui ma näen, et tegemist on tehniliselt põhjendatud ja kompetentse hankega. Kliendi olemasolev IT- miljöö võib vahel seada sellised piirangud ostetavatele asjadele, et neid oleks majanduslikult ebamõistlik eirata. Millega aga absoluutselt leppida ei saa on - kurb öelda - ostjate IT-alane ebakompetentsus. Ostetakse lauslollust progressi loosungi all ja mitte odavalt.

Loomulikult ei ole absoluutselt aktsepteeritavad ka riigihanked, kus võitja otsustab pistis. Ka neid näiteid on just IT-alalt tuua lähiminevikust mitmeid.

Kõige suuremaks põhjuseks korruptsiooni olemasolule ja laialdasele levikule on minu arvates aga karistamatuse sündroom Eesti ühiskonnas. Ma ei räägi ainult sunniorganite vähesest ambitsioonikusest antud valdkonnaga tegelemisel, vaid eelkõige ajakirjanduse hambutusest.

Eesti ajakirjanikud tunduvad olevat ilma jäetud multiprotsessuaalsest võimest - see tähendab, et nad ei suuda käsitleda üle ühe probleemi korraga.

Jälle on võrdlus Rootsiga omal kohal. Sealne ajakirjandus on tunduvalt verejanulisem, agressiivsem ja järjekindlam, kui asi puudutab korruptsiooni või näiteks poliitikute eksimusi. Viimaseks näiteks on see, kuidas ligi kuu aja eest sunniti tagasi astuma välisminister Laila Freivalds.

Ma ei hakka siin lahti kirjutama, mida Laila (kellel see tegelikult oli juba teistkordne tagasiastumine ajakirjanike surve tõttu viimase viie aasta jooksul) korda saatis - selle võivad asjast huvitatud ise välja uurida. Ütlen ainult niipalju, et kummalgi korral poleks tema tegemised Eestis tõenäoliselt isegi mitte uudisekünnist ületanud. Rootsis tekitasid need tegemised aga ajakirjanduse abil sellise avaliku pahameeletormi, et minister Laila Freivalds lahkus viitega sellele, et ta ei saa enam oma tööd teha, kuna igal pressiga kohtumisel on ainsaks teemaks tema viltulaskmised ja kedagi ei huvita tema saavutused välispoliitika valdkonnas.

Huvitav erisus Rootsi ja Eesti ajakirjanike vahel on ka see, et kui mõni poliitik juba kord mingi jamaga hakkama saab, siis saab ta ka kõik ajakirjanikud ja meediavahendid endale kallale.

Selles olukorras ei tunne ükski Rootsi ajakirjanik ega väljaanne enam mingit poliitilist sümpaatiat jälitatava suhtes. Ajujaht on alanud ja see viiakse iga hinna eest ka lõpuni.

Kui vahepeal peaks veel mingi muu skandaalikene silmapiirile ilmuma, siis võetakse ka see jälg üles. Aga esimest käest ei anta. Selles olukorras poliitilistest eelistustest lähtumine tähendab ainult seda, et pätist saab vähemalt osa rahva silmis märter ja tulemus on null.

Teatud asjad on valed igal juhul, vaatamata sellele, kas neid paneb toime kommunist, reformist või tsentrist.

Selles ühisele arusaamisele jõudmiseni on Eesti ühiskonnal veel väga pikk tee käia ja selle protsessi kiiruse ning lõpptulemuse otsustab eelkõige ajakirjandus.

Autor: Valdo Randpere