Ants Vasar - kaubanduskeskuse liider

"Mis karjääri siin on, kui mu CVd vaadata," ütleb ASi Viru Keskus juhatuse liige Ants Vasar kohtumisel tagasihoidlikult. Ent samm-sammult tee nõukogudeaegsest kaubandusest tänasesse päeva läbi käies jõuame küll vastupidisele järeldusele.

(Ants Vasar muigab.) Viru Keskus on pigem kinnisvarafirma ja kaupmeeste töödesse-tegemistesse me otseselt ei sekku. Välja arvatud kaubanduskeskuse üldmulje kujundamine - näiteks ei luba me mingeid sissekutsuvaid kolmnurkseid harkjalgu bokside ees, samuti pole Viru Keskuse fassaadil sees tegutsevate firmade reklaame, Tammsaare pargi poolsed toitlustusasutused välja arvatud.

Võib-olla üks põhjus, miks ma sel ametikohal töötan, on minu pikaajaline kaubanduse taust. Ehkki siin on rõhk kinnisvaral, eeldab kaubanduskeskuse juhtimine kaupmeeste hingeelu tundmist. Olen erinevatel aegadel näiteks Tallinna Kaubamaja ostu- ja kaubandusdirektori, Selveri teenindus- ja turundusdirektori toolidel istunud. Eesmärk on kindla kontseptsiooniga kaubanduskeskus kui ühtne tervik.

Pigem vastupidi. Ostujuhil on palju suurem vastutus, suuremad rahad mängus, tema kvalifikatsioon peab kindlasti olema kõrgem. Toon kas või ühe näite. Ostujuhi töö on kinni hooaegades ja peab olema vähemalt üks hooaeg (ehk pool aastat) tänasest päevast eespool. Näiteks, kui meil on praegu aprill, siis selle sügise rõivakaubad on kaupmehel juba sisse ostetud - ses mõttes, et välja vaadatud, tellitud. Samuti kursisolek niisuguse ebaratsionaalse asja kui moega, trendidega, uute materjalidega. Tegelikult ostujuhid sageli kujundavad meie tarbimist, vajadusi.

Pigem ratsionaalseks, kuigi pean möönma, et tihti on esimene tunne see õige. Ja kui pika teega jõuad nii-öelda esimese mõtte juurde tagasi, tekib küsimus, oli seda vahepealset tarvis. Kuid loogika kontroll peab igal etapil olema.

Lõpetasin TPI (Tallinna Polütehniline Instituut, praegune Tallinna Tehnikaülikool - toim.) keemiateaduskonna, kuid õpitud erialal pole eriti töötanud. Mind suunati pärast ülikooli lõpetamist ametlikult Vitebski leivakombinaadi peainseneriks, kuid mul avanes võimalus jääda siiski kodumaale, ülikooli juurde. Üritasin ka kandidaaditööd teha, aga see jäi soiku. TPI asemel püüdsin sisse astuda hoopiski Moskvasse, kuid ei pääsenud.

Kaubandus oli valdkond, mis liberaliseerus kõige kiiremini. Pärast Tallinna linnavalitsusest äratulekut, kaubastute valitsuse likvideerimist 1991. aastal lõime ühe munitsipaalettevõtte, mille mõte oli olla oskusteabe ettevõte, midagi inkubaatori tüüpi. See oli enne krooni tulekut.

Võib-olla selle etapi oleks võinud vahele jätta.

Riigikorra muutus tuli minu jaoks väga valel ajal, noored olid eelistatumad, oleksin soovinud olla 10 aastat noorem. Üleminekuperiood sundis ümber õppima, eesmärk püstitab abinõud. Kes 10-15 aastat tagasi olid kaubandusjuhid, on enamuses siiski areenilt kadunud. Kui vana kaubandusstruktuur lagunes, siis uut alustasid noored.

Mul oleks karjääri üle patt nuriseda, kuid endist aega ei tahaks tagasi, selle aja kaubandusel pole midagi ühist tänasega. Tollane kaubandus oli lihtsam - sobilik neile, kellele meeldis defitsiidi jagamine. Kes aga sellest naudingut ei tundnud, sellele oli see stressitekitav.

(Pikem paus.) Hea küsimus. Mul on veel tükk tühja maad pensionini. Viru Keskusesse tulles lootsin aastaga kinnisvara poolega hakkama saada. See ülesanne peaks olema enam-vähem täidetud. Aga, et mul igav hakkaks, seda nüüd küll pole. Hetkel kehtiv leping lõpeb selle aasta 1. septembril, seega ega siin endal palju otsustada polegi.

Töö peab olema huvitav, andma võimalusi enda arendamiseks ja aeg-ajalt pinget pakkuma. Lihtsalt tööl käia, "tagumikutunde" teha ja pensioni oodata - sellist elu ma ette ei kujuta. Olen seda meelt, et inimene peab vanaks "kasvama" mitte saama või jääma. Pensionile mineku peale täna ma ei mõtle ja vaevalt ma selle mõttega kunagi kuskil tööl "käima" hakkan. Hoolitsen kindlasti rohkem selle pärast, kuidas tööd teha, tulemusi saavutada ja ka ise pidevalt "kasvada".

Viru keskuse eesmärk on olla eestimaalaste eelistatuim ajaveetmis- ja moekaupade ostukeskus. Viru Keskuse peamine ülesanne on pakkuda külastajatele turvalist, kaasaegset ja terviklikku ostu- ja meelelahutuskeskkonda - osturõõmu ja -elamusi võimaldavat moekat kaubavalikut ning mõnusat kohtumispaika, mis lubab neil nautida oma elustiili ja -kvaliteeti.

70% külastajatest ostab, osa neist ka mitmest kohast, ligi 1/3 veedab siin üle 2 tunni.

Teeme korra kvartalis külastajate uuringu. Välismaalasi on 13-18%.

Oleme teinud panuse eelkõige siinsele ostjale. Kaubavalik peab olema sobiv kohalikule inimesele.

Eks teisest otsast kaob väiksemaid poode, turge ka ära. Kadaka turgu pole enam.

On lektorid, koolitajad, konsultandid, aga treenerid viivad asju otse läbi ehk koolitades nii-öelda praktilisemalt.

80ndate alguses loobusin aktiivsest mängust, kuna tagumiktunde tuli niigi palju. Aga bridž on hiljem aidanud mind loogikaga. Bridži asemel hakkasin hoopis jahil käima - mitte kõrgema seltskonnaga, aga maameestega. Vaim puhkab. Aastas olen ma kokku oma kuu aega jahil. Kõige rohkem on tulnud ette metsseajahti.

Iga aasta teen paar kanuumatka, Eestimaa jõed olen kõik läbi kanuutanud. Huvitav on minna sissetallatud sihist kõrvale, näiteks kanuuga Virumaa rabajärvede peale.

Siis veel vibujaht, kus märkilaskmine käib loomasilueti pihta. Distantsid on erinevad, jalutad ühe märgi juurest teise juurde ja lased.

Mulle meeldivad rahu ja vaikus. Kuuvalgetel öödel augustis ja septembris on loodus eriline. Siis näed ka liikumas loomi, keda sa päeval kunagi ei näe.

Jah. Mulle sobib hommikune varajane aeg, et päev nii-öelda paika panna. Tulen varakult tööle, pool kaheksa, enne ummikuid.

Elan korteris.

Ma ei ole "majainimene". Ma eelistan puude lõhkumisele või aia kraapimisele rulluisutamist, jooksmist, suusatamist või vibulaskmist.

Juhi peamine ülesanne on otsustada. Ka vale otsus on otsus. Kõige halvem on otsustamatus. Ja kindlasti inimeste arendamine - koos inimeste arenguga paranevad tulemused.

Ants Vasara hea sõbra ja endise kolleegina väidan, et Ants on hea inimestetundja. Ta on ka heas mõttes kaval, kuna oskab oma ideid, nägemusi ja mõtteid hästi müüa. Näiteks sisened tema juurde oma mõtetega, aga väljud tema mõtetega, mis on hoopiski sinu omaks saanud. Ses mõttes on ta hea "sparring'upartner". Aga eks kaubanduses tulebki inimesi hästi tunda, et neile müüa.

Selle juures ei anna Ants lubadusi niisama, vaid peab sõna. Tal on heas tasakaalus pikaajalise ettenägemise võime ja hetkeolukorra taju. Kaubanduses tulebki tihti just hetkeolukordi lahendada. Samas oleme kogunud pikaajalist nägemust pikkadel tööreisidel mööda Euroopat ja Ameerika Ühendriike, külastades sealseid kaubamaju - enne seda, kui meil hakkasid kaubanduskeskused kerkima. Nendel reisidel oleme läbi arutanud erinevaid kaubanduses ettetulevaid situatsioone.

Veel armastab Ants loodust, ja matkamist.

Autor: Mati Feldmann