Kammerooperid kummalistest naistest

Artikkel

- Uudised
- 20. aprill 2006 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kammerooperid kummalistest naistest
Von Krahli teatris esietendus eile teatri ja Nargen Opera koostööna kaks uut eesti ooperit, mida mängitakse seal veel vaid kolmel õhtul.
Ooperid on sündinud Naissaare visionääri Tõnu Kaljuste tellimusel. Tõnu Kõrvitsalt telliti kõigepealt üks ooper tingimustel, et see oleks eesti algupärand, eesti keeles ja kahe naistegelasega, arvestades Nargen Opera noori suurepäraseid soliste Helen Lokutat ja Kädy Plaasi.
Helilooja leidis kiiresti teema, kuna juba pikka aega oli teda köitnud eesti poetessi Marie Heibergi (1890-1942) looming ja traagiline elukäik - teise poole oma elust veetis poetess hullumajas. Tema luuletusi on aga Kõrvits väga armastanud.
"Neis on eriline jõud oma kujundite valiku ja kõla poolest. Paljud heliloojad on tema luuletusi viisistanud. Juba see näitab, et tema tekst on väga lauldav," ütleb helilooja ja võrdleb Heibergi Emily Dickinsoniga - mõlemad justkui põgenesid elu reaalsuse eest. Pealegi oli heliloojal soov unustatud, autsaideri seisundis olnud poetessi looming taas avalikkuse ette tuua.
Kõrvitsa arvates on libretist Maarja Kangrol imehästi õnnestunud kokku miksida tekst Heibergi luuletustest ja proosamõtisklustest - dramaturgiline tervik uude reaalsusesse minekust.
"Ooperis "Mu luiged, mu mõtted" võib Marie jõuda sinna, kuhu ta oma õhkavates nägemustes ja teinekord veidi rapsivas paatoses jõuda tahtis.
Poetess-Marie, kes algul esitab Heibergi päevikutaolisi meeleolusid, loob endale luulekeeles rääkiva inglikuju, kellega ta lõpuks samastub. See ei ole ohtlik, vaid õnnelik siirdumine hallutsinatoorsesse reaalsusse, kujutlus hullu visioonide õnnelikust teostumisest. Kui hull näeb helget valgust, võib see olla ka ilus hetk," selgitab Maarja Kangro.
"Mu luiged, mu mõtted" valmis eelmisel suvel. Sügisel selgus, et sellele ooperile oleks vaja kaaslast, mis moodustaks Heibergi looga terviku ja nii valmis Kõrvitsal juba detsembris teine ooper "Tuleaed", millele Maarja Kangro kirjutas originaallibreto.
Selle loo tegelased on õpetaja ja õpilane, kes lähevad ühe luuletaja maja otsima. Kogu ooper ongi suur minek ja eksirännak mööda inimtühje tänavaid.
Heibergiga on sel lool sümboolne seos. Oma proosaloomingus on poetess sageli kasutanud ühendit "igavene maja" ja kirjeldanud seda värvikalt sümboolse paigana, mida tasub otsida ja leida - väga avarat, suurte sammaste, akende, tuule käes kiikuvate heledate kardinatega.
"Võib-olla kõlab see klišeena, aga iga inimene peaks seda iseenda seest otsima," ütleb Tõnu Kõrvits. Nõnda avab "Tuleaed" värava järgmisele ooperile, olemata siiski väga otseselt seotud. Miks on aga ooperi pealkiri "Tuleaed", jääb publikule avastada.
Kahe ooperi vahel astub lavale Nargen Opera koor ühe lauluga Heibergi tekstile.
Muusika haprust ja salapära aitavad visuaalselt esile tuua noore kunstniku Merike Estna maalid, mis oma koloriidi poolest haakuvad hästi muusikaga.
Lavastaja Peeter Jalaka nägemuses on helilooja sõnul tema jaoks palju rõõmsalt üllatavat ja ootamatut.
Kahe naisteooperi kahte naissolisti Kädy Plaasi ja Helen Lokutat ning Nargen Opera naiskoori toetab Tallinna Kammerorkester Tõnu Kaljuste juhatusel.
Autor: Kersti Inno
Hetkel kuum