Uus võrgutav itaallanna

Punto Grande peale on Fiatil arvatavasti pandud üsna suured lootused. Rõhutud on nii välimusele kui ka praktilisusele.

Välimuse kohalt tuleb kindlasti mainida seda, et kui piltidelt paistab Punto Grande jõhkralt musklis ja sportlik, siis tavaelus see üldsegi nii ei ole. Pigem peab mainima, et voolujoonelisus ja peene kudumiga iluvõre teevad auto hoopis kergelt õrnaks ja naiselikuks. See ei tähenda midagi halba, hoopis vastupidi, kuidagi armsa mulje jätab selle auto üldpilt.

Vedrustus jättis meie muhklikul teel küll kohati soovida, olles ehk kergelt arusaamatult sültjas, kuid peab arvestama selle auto hinnaklassi ja ei saagi nõuda BMW-likku imevedrustust. Pidurite osas mind küll hoiatati, et need on väga järsud, kuid oli ikkagi suur ootamatus, kui väga väike varbaliigutus juba juhi ninapidi esiklaasi saatis, teistele juhtidele notsut mängima. Kes proovisõitu tegema kavatseb minna, see olgu keskmise pedaaliga väga ettevaatlik. Siiski pole see päris nii, et on olemas ainult variant pidurdada nii, et näonahk lahti tuleb, vaid väga tundlikult pedaaliga ringi käies saab ka seda vahepealset varianti tunda. Muide, see tunne tuleb õige ruttu.

Proovisõidu autol oli 1,9-liitrine turbodiiselmootor. Väikese auto kohta on seda mootorit seal enam kui küll. Nii võimas ta muidugi pole, et peaks sõitjaid pärast kiirendamist istmetest välja kangutama, kuid siiski piisav, et ei jääks hätta ka maanteel möödasõitudega. Uuelt diiselmootorilt oleks siiski oodanud enam dünaamilisust ehk ühtlasemat jõujoont. Teatud pööretel küsib Punto jõnksutamisega märku andes madalamat käiku.