Vargamäe kuningriik avab suvel väravad

Tammsaare "Tõe ja õiguse" V ja tagasivaadetena I osa põhjal kirjutas dramatiseeringu Urmas Lennuk, lugu mängitakse Järvamaal, Tammsaare sünnikodu maadel alates 15. juunist. Lavastaja Jaanus Rohumaa avas lavastuse tagamaid.

Nii nagu kuningriikides, nii valitsesid ka Vargamäel kuningatele omased regaalid, alluvad, vasallid ja pühad objektid. Nii nagu kuningriikides, nii ka Vargamäel muretsetakse sellepärast, et nende sugu ikka edasi läheks. Kui me siin Eestis mõtleme, et kes meie kuningad siis on - eks nad sellised Vargamäe Andrese ja Oru Pearu nägu kipuvad olema.

Ma arvan lihtsalt, et Tammsaare näol on tegemist ühe eesti ajaloo kõige olulisema kirjanikuga. Ta on näinud vaeva ja mõtelnud selle peale, ta on väga põhjalik. Suur romaanikirjanik ja seda ka Kesk-Euroopa mõistes. Ega meie kultuuris ju olegi nii palju neid võtmetekste, kus autor on võtnud vaevaks vaadelda läbi erinevate generatsioonide üht ja sedasama suguvõsa. See on meie "Forsyte'ide saaga" , see on meie Knut Hamsuni "Maa õnnistus". See on meie minevik. Tammsaare teadupärast lõpetas kirjutamise enne, kui algas Teine maailmasõda ja eks eesti kirjanikud on jätkanud sama loo kirjutamist ehk siis siinsete inimeste lugude kirjutamist. Aga... kui me vaatame seda, kui palju on tehtud Tammsaare teoste põhjal teatrietendusi, siis on selge, kes on kõige olulisem eesti dramaturg läbi aegade.

See oli algusest peale selline, millist ma umbes ootasin. Olen sellega väga rahul ja usun, et selle mehe näol on sündimas või juba sündinud vääriline järeltulija või parimas mõttes konkurent Jaan Tättele.

Eks ma olen vist selline Indrek ikkagi... suudan seda asja vaadata rohkem Indreku positsioonilt. Kuigi ma ise pole otseselt maalt pärit. Muidugi olen üsna palju oma elust maal veetnud, vist nii nagu kõik eestlased. Annan endale täiega aru, millist ränka ja rasket tööd on teinud minu esivanemad ja eellased, et eestlased nendest onnikestest, ilma ahjudeta majadest lõpuks välja jõudsid ja said tsiviliseeritud Euroopa kultuurrahvaks. Siin me nüüd siis praegu oleme ja mõistatame, mida edasi teha ja mida oma identiteediga peale hakata... Mida siis õieti tähendab olla eestlane praegusel hetkel.

Väga põnev koosseis on. Usun, et on nauditav näha omavahel vastastikku mängimas Sepo Seemanit ja Üllar Saaremäed või Märt Avandit ja Madis Kalmetit. See on üsna haruldane võimalus, et need kaks teatrit on saanud seljad kokku panna. Trupp ongi moodustatud kahe teatri peale, lisaks sellele osaleb etenduses ka üks umbes 120 liikmeline koor, mida dirigeerib muusikajuht Hirvo Surva.

Eks see on hullumeelne projekt selles mõttes küll, aga lavastaja sellega ei pea otseselt tegelema.

Liikumised tuleb ära teha ja proovigraafik on väga keeruline - tõeline peenmehhaanika, et asjad omavahel kokku panna. Aga viimased kaks nädalat oleme me kindlasti Vargamäel.

Vabaõhulavastusi eri žanrites tuleb kokku oma seitse-kaheksa.

Kõige suurema mastaabiga oli vast Vabaduse väljakul, millenniumivahetuse etendus, mis sai tehtud BBC jaoks. Olen teinud ka Raekoja platsile raekoja juubeliks ühe, mõni asi Saku suurhalli, Linnateatri lavaaugus kaks lavastust ja kunagi tegime Eesti harrastusteatrite ja kutseliste näitlejatega Lelles etenduse nimega "Tagaaetav", mis oli ka üsna lõbus tegemine.

Me oleme avaral platsil ja kui meil on siin vabas õhus 120 inimest koori ja suur hulk näitlejaid kahe teatri peale kokku, siis jo ta ikka suurem on kui tavaline teatrietendus... Asjad, millest me räägime, on ka suured: kuningriik või soo jätkumine või see, mis meist järele jääb... nii et on ikka suurem lugu.

Ka Tammsaare on ju suur kirjanik.

Ei tulnud, mind ei saa kunagi kergesti "ära rääkida". Aga siin olid mõned aspektid, mis olid mulle väga olulised. Käisin siin eelmisel aastal kohal, umbes samal ajal kui meie etendus peaks toimuma. Ja see mis ma nägin, oli väga kaunis...

Siis mängime ikkagi etendust ja kuna me ei kasuta siin mikrofone ega muud sellist peent kraami, siis arvan, et see meid ei sega.

Kui vihm väga hulluks läheb, siis peab vaatama...

Aga eesti publik on maailma parimate hulgas ja siiamaani ütlevad minu kogemused küll seda, et mõnikord väike vihm teeb etenduse vaat et särtsakamaks - näitlejad hakkavad rohkem pingutama.

Autor: Ülle Hallik