Inimeste import, vale mõte

Erinevate prognooside kohaselt töötab teistes Euroopa riikides 20 000-30 000 eestlast, valitsusel puudub täna täpsem ülevaade. Tööpuudus on vähenenud, perede võimalused kitsikusest välja pääseda on suurenenud. Tööandjad kurdavad aga aina enam, et Eestis jääb töökäsi väheks. Paratamatult suureneb ettevõtjate surve kas või ajutiselt töötajate sissetoomiseks kolmandatest riikidest. See surve oleks veelgi suurem, kui meil ei järgitaks keelenõudeid, sest odavat tööjõudu ihkab kogu teenindussektor.

Majandusminister prognoosib varsti ligi 100 000 puudujääva töötaja sissetoomist. Enamik võõrsil töölkäijatest ütleb, et kui saaks siin ligilähedastki palka, siis mujale tööle ei läheks. Perest ja kodust on raske kogu aeg lahus olla. Mõistagi ei aita pidevalt kodust ära olevate isade hulga suurenemine kaasa meie perede tervisele. Samas kasvab aga trend, et kui eesminejal on töölkäimise asjad selgeks saanud, lähevad kaasa naine, lapsed, ning sõbradki. Eriti lähevad pereti mujale noored, kel lapsed veel lasteaeda ja kooli ei vaja. Kindlasti aitab kaasa äsja vastuvõetud teenuste direktiiv. See kõik on paratamatu, loomulik ja hea. See on see, mida oleme tahtnud. Paljud võõrsil tööl käivad pered kulutavad mujal teenitu siinsamas Eestis, mis on samuti hea.

Teisalt tuleb aga meie valitsusel ning tööandjate ja ametiühingute esindajatel arutada tõsiselt selle üle, mis meie oma tööturust niiviisi saab. Millised on meie võimalused olemasolevat inimressurssi paremini ära kasutada? Meil on täna lastega naistest tööhõivest väljas ligi 30%, meil on koolist väljalangemise tõttu ligi 10 000 põhihariduseta ja valdavalt töötut noort, meil on ca 30 000 ajutise elamisloaga tööturul ebakindlas olukorras tööealist inimest. Mil moel leevendada üha suurenevat töötajate väljarännet? Meie naaberriigid otsivad lahendust. Arutatakse palga, eeskätt miinimumi kiiremat tõstmist, et vanale Euroopale palgatasemes lähemale jõuda.

Meil taolise kava koostamisest kuulda pole. Ja kui meil arutataksegi, siis lahendusena nähakse pigem võõrtööjõudu kolmandatest riikidest. Palgapoliitika ja töötingimuste edendamisest vaikitakse. Ometi peaks tagama tööjõu siiajäämise või tagasituleku. Üksnes võõrtööjõule loota ei maksa.

Nii mõnedki ütlevad, et milleks kava, kui keskmine palk on Eestis juba 8000 kr ja tõuseb kogu aeg. Tõsi ta on. Kuid enamik neist, kes mujale tööle lähevad, ei saa Eestis keskmist palka, vähemalt ilma ületunnitööta. Maksuameti statistika järgi saavad pooled meie töötajatest 5000 kr või alla selle. Alates 1999. a on meil järjest suurenenud inimeste hulk, kes saavad alla keskmise palga - 65% asemel juba 70% töötajatest. Suur, ca 18%, on meil 3000kroonise alampalga saajate hulk. Meie palgapoliitika on juhuslik, kui mitte olematu. Tõus toimub eeskätt nendel elualadel, kuhu on suurem nõudlus Euroopa teistesse riikidesse. N-ö

teise ešelonina lahkuvad parema palga otsingule alamakstud riigitöötajad: päästeametist, vanglatest ja politseist.

Et anda meie töötajatele turvatunne ja noortele tööturule sisenejatele positiivne signaal, peame nagu Läti ja Leedu tõstma jõudsamalt alampalka. Kui leedukad tahavad kahe aastaga viia 2490kroonise alampalga 3600 kroonini, siis meie peaksime võtma eesmärgiks tõsta aastaks 2009 üleriigilist alampalka sotsiaalhartas nõutud miinimumini, s.o ca 5000 kroonini. Et jõuda Põhjamaade palkadele lähemale ja leevendada väljarännet, on alampalga tõstmisest mõistagi vähe. Ühe tõsise sammuna võiks kaaluda kehtestada Eestis lisaks lihtsaima töö alampalgale ka oskustöötaja miinimumpalk. Teatud staaži ja oskustega töötaja miinimumpalk peaks olema riigi keskmine palk, 8000 krooni. Oskustöötajate Eestis hoidmiseks ei tohiks nende minimaalne palk olla väiksem.

Kahtlemata tuleb erinevate tegevusalade palgalepingutes teha erisusi. See annaks palgaläbirääkimistele hoogu juurde. Raskusi tekitab taolise palga maksmine kindlasti madala kasumlikkusega majandusharudes. Siis tuleb kaaluda soodustusi taolistele ettevõtetele, kas või sotsiaalmaksu osalist maksmist riigi poolt. Üks, mis tõsi, töötajate täiendõppes tuleb riigi poolt tugevam õlg alla panna kui seni. Olen nõus sellega, et eeskätt peaks küll riik tööandjana olema eeskujuks ja tõstma oma oskustöötajate palgamiinimumi keskmise palga tasemele. Et palgamiinimumid töötajate väljarännet leevendavad, näitab see, et tervishoiutöötajate minek mujale on pärast sektori palgalepet vähenenud.

Autor: Kadi Pärnits