Cabo Verde - vaheldusrikas saarestik Aafrikas

Cabo Verde - tuntud ka nimega Roheneemesaared - on väike riik Atlandi ookeanis, Aafrika lääneranniku lähistel. Roheneemesaared kuuluvad küll ühe riigi koosseisu, kuid need on kõik erinevad, seda nii elu kui ka tegevuse poolest. Samuti on erinev loodus igal saarel. Näiteks on üks külastatavamaid saari Sal kiviklibune kõrbesaar, samas väike saareke Sao Nicolau aga mägine ning täiesti roheline, Boavista on tuntud oma ilusate valgete liivarandade poolest. Seega on igal saarel omamoodi vaatamist ning nautimist.

Ühine on aga tugev tuul, mis tuleneb tunneliefektist saartevahelistes väinades. Samas polnud rannaäärsest tugevast tuulest veidi eemale minnes enam jälgegi. Tuul oli esimestel päevadel nii tugev ja harjumatu, et isegi päevitamine oli tugeva lendleva liiva tõttu mitte just nauditavaim tegevus. Hiljem mõistsime, et rannas tuleb investeerida rannatooli - oled kõrgemal ning liiva lendab oluliselt vähem - ning ka tuulevarju, mida saab vajadusel keerata, et liiva ei lendaks.

Saared on kõik vulkaanilise tekkega ning seega on rannaliiv musta värvi ja sestap päikese poolt väga kuumaks köetud. Temperatuur langeb Cabo Verdel harva alla 25 kraadi, üle selle aga võib tõusta umbes kümme kraadi. Seega on seal aastaringselt hea ja mõnus temperatuur. Vihmasadu oleneb saarest - kui saar on tasasem, siis on vihmasadu vähem, mägisel saarel on ka vihma rohkem.

Külastasime Cabo Verdel kahte saart - Sali ja Sao Nicolaud. Üks üsna turistiderohke, teine aga turistidest veel puutumata.

Inimesed on Cabo Verdel väga sõbralikud, kuid tasub olla ettevaatlik. Cabo Verdele on tulnud palju sisserändajaid, eelkõige naaberriikidest Senegalist ja Gambiast. Nemad võivad rannas erinevat kaupa pakkudes olla üsna tüütud. Tegelikult on selline kauplemine keelatud, et mitte segada turiste. Samas on nende kauplejate mälu imekspandav, kui ühel päeval kas või korraks kaupa vaatama jääd, pakutakse järgmisel päeval kindlasti sama asja veel kord.

Cabo Verdel räägitakse nii kreooli kui ka portugali keelt. Tänu viimasele saavad turiste teenindavad kohalikud hakkama ka hispaania, itaalia ja prantsuse keelega. Briti turiste on saartel väga vähe ja inglise keel on jäänud tagaplaanile. Tõsi, inglise keelt räägivad vanemad meesterahvad, kuna paljud neist on töötanud laias maailmas meremeestena. Kohtasime paari-kolme meesterahvast juhuslikult tänaval, kes suhtlesid inglise keeles vabalt ja neil oli lausa hea meel, et said kellegagi rääkida ammu unustatud keeles.

Tänavapildis troonivad naised ja lapsed, kuna mehed on ju kuskil mujal tööl. Paljud neist ei tule tagasi ja jäävad laia ilma õnne otsima. Paljudel tekib aga uude koju teine pere ja nii saadetakse Cabo Verdele vaid raha, et naist-lapsi üleval pidada - tegelikku isa ei näe lapsed kunagi.

Kõik need elumuserdused ei sega caboverdelastel olemast rõõmsad ning nautimast loodust ja muusikat. Ja muusikat nad armastavad, olgu nende superstaar Cesaria Evora või külabänd pühapäevaõhtuses baaris. Üldse on pühapäeva õhtu aeg, kus minnakse perega välja ja jalutatakse ning nauditakse muusikat, suheldakse naabritega ja vaadatakse, mida teised teevad. Vaatasime isegi Santa Maria kesklinnas oma paremad riided selga pannud kohalikke, kes patseerisid niisama keskväljaku ümber või õhtustasid-tantsisid mõnes baaris.

Külastasime ka ise ühte ööklubi Santa Maria peatänava ääres. Koha nimi oli Pirata ning nagu nimest võib oletada, oli see sisustatud kui piraatide laev. Personal nägi välja, justkui oleks nad mereröövlid mõnest Pipi raamatust. Jooke valmistati vaid väga suures koguses, väiksemaid lihtsalt ei tunnistatud... Enne, kui suutsime need lõpuni juua, olime kaasatud suurde tantsumöllu, mis kestis varajaste hommikutundideni. Klientuur jagunes pooleks: turistid ja kohalikud.

Turism ongi põhiliselt koondunud Sali saarele Santa Maria linnakesse. Enamik hotelle, kuurorte ja söögikohti asuvad seal. Alguses tundub, et tegu on tavalise turismipiirkonnaga, kuid õige pea selgub, et tegelikult on see ikka kohalike elupaik ning turistid on justkui kõrvalnähtus. Kõik söögikohad on vähemalt ühel päeval nädalas suletud, et ka töötajad saaksid puhata. Samuti on mõned söögikohad päevasel ajal kinni, seega ei sega turistid kohalike elu ega juhi seda. Säilinud on tavapärane elustiil, mis oli saarel enne turismi ja jääb ka pärast seda.

Põhiline jook on vein, nii kohalik kui ka endise emamaa Portugali toodang. Valik on lai ja valdavalt on veinid head, nagu ka kohalikud õlled Kleps ja Superbock. Söögiks on saartel põhiliselt kala ja muud mereannid. Liha küll on, aga selle värskuses võib natuke kahelda… Ka on Cabo Verdel kala ja mereandide valmistamise oskus lihameisterdamise oskusest tunduvalt parem.

Fantastiliselt maitseb kohalik eelroog percebes ehk merisõrmed. See kujutab endast suurt põõsast, mille iga tüvi on maitsvat liha täis, kõik kokku meenutab maitselt krevette. Merisõrmede söömisega tuleb kõvasti vaeva näha ning hiljem on taldrik rohkem täis kui enne alustamist.

Turistiderohkel saarel nimega Sal saime proovida rahvusrooga cachupat. See kujutab endast ühepajatoitu, kus on sees kana ja muu liha, mais, oad, maguskartul, maitseained ning maitseroheline. Erilist elamust see just ei pakkunud. Cachupat serveeritakse tavaliselt pühapäeval, igapäevamenüüs seda kirjas pole.

Väiksematel, ilma turistideta saartel on levinud kodutoitlustamine ehk keegi hea inimene pakub oma söögitoas või selleks kohandatud elutoas ränduritele kehakatet. Toit tuleb ette tellida vähemalt ööpäeva ning see on ka ainuke, mida sel õhtul pakutakse.

Enamik välismaalastele mõeldud tegevusi on koondunud turismipiirkonda ehk Sali saarele. Tuul on seal valdavalt tugev ja see on surfaritele paradiisiks. Mõnel päeval ei soovitatud küll liialt tugevalt puhuva tuule tõttu merele minna, kuid adrenaliini tagaajajaid see ei heidutanud. Surfikeskusi on nii Santa Maria rannal kui ka igas suuremas hotellis.

Sportliku tegevusena saab Salil ka sukelduda. Esimene sukeldumine kulub küll tugevate hoovustega harjumiseks. Vee all on näha palju krabisid, krevette, vähke, kilpkonni, isegi hiid-sarvikrai ehk manta rai sattus meie teele. Suurte harjumuspäraste vallseinade asemel oli vee all palju väikeseid põõsastikke ning suured avarad alad.

Üheks ajaveetmise võimaluseks on ka kilpkonnavaatlus. Nimelt tulevad kilpkonnad rannale munema ning ekskursioonigrupp istub ja ootab neid loomi. Muide, kilpkonnad munevad samal rannal, kus nad ise on munast koorunud.

Sao Nicolaul on head võimalused ka mägedes matkamiseks. Kõrgeim tipp on 1312 m ehk et paras jalutuskäik. Mägikülad on ilusate vaadetega, seda nii üles kui ka alla rannikule ja orgudesse jäävate külade suunas. Rohelus, pilvedega segunevad kaljud ning eemal sinine ookean - kas ei tundu paradiisina?

Cabo Verde on kindlasti riik, kus igaüks leiab midagi enda jaoks huvitavat. Kui aga tegevustest väheseks jääb, võib lõppude lõpuks ka lihtsalt puhata ning näiteks kohalikku muusikat nautida.

Kuna Cabo Verde näol on tegu saareriigiga, pakutakse ka kalastusretki igale maitsele. Neid saab küsida kas rannakalurilt või osta turismibüroost.

Cabo Verde arhipelaagi 15 saarest on alalised elanikud üheksal. Turistide jaoks peamise, Sali saare kõrval saab külastada teisigi saari, seda nii lennuki kui ka laevaga. Infot saab Salil, ka reiside alguspunkt on seal.

Sali saarel on päris hea vaheldus ka ühepäevane autorent, paari tunniga teeb saarele ringi peale. Üldkasutatavad teed on väga heas korras, kuid kõiki kaardil märgitud teid olemas polnud.

Sel retkel külastasime ka Sali soolakaevandust. Kunagi saadi sealt piisavalt soola ka riigist välja vedamiseks, nüüd kasutatakse seda vaid oma tarbeks.

Kokku elab Cabo Verde 4030 ruutkilomeetril veidi üle 400 000 inimese. Maailmapank klassifitseerib Cabo Verde elanikke 14% ulatuses kui väga vaeseid ning 30% ulatuses kui vaeseid. Tööpuuduse marginaaliks nimetatakse 26%, kuid arvatavasti on enamik töötuist seotud kas kalastamise või põlluharimisega.

Igal juhul vaatab 1975. aastal Portugali koloonia staatusest iseseisvunud Cabo Verde lootusrikkalt tulevikku.

Autor: Ruth Fain