Gazprom ajab haarmeid Euroopasse

Gaasinõudluse kasvades Gazpromi võimsus muudkui suureneb. Oma praeguse 250 miljardi dollarise turuväärtusega on ta tõusnud maailma suurimate kontsernide hulka.

Eelmisel aastal müüs Gazprom Euroopa riikidele gaasi 25,7 miljardi dollari eest. See moodustas tema tuludest 65%. Et koduturul müüs ta gaasi üle kahe korra rohkem ja teenis seal palju vähem, siis on selge, et Gazprom on Euroopa turust väga huvitatud. Õigemini öeldes huvitab teda peale gaasi tarnimise ligipääs rikaste Lääne-Euroopa tarbijateni. Selleks tahab ta osta Euroopa gaasimüügifirmasid, mis on tekitanud Euroopas vastureaktsioone, viimati Inglismaal.

Britid on olnud ühed energilisemad energiaturu avamise pooldajad. Ja korraga tuleb Gazprom ja tahab ära osta nende suurima gaasimüüja Centrica.

"Kas tõesti liberaliseerisime oma turu selleks, et siin tekiks suur oligopol ja jääks tegutsema paar riiklikku firmat, mis ei kuulu brittidele," ütles Gazpromi ostusoovi kommenteerinud Briti energeetikaminister Malcolm Wicks.

Euroopat hirmutab, et 16% maailma gaasivarudest kontrolliv Gazprom taotleb selgelt monopoolset seisundit. Teiseks nähakse Gazpromi ohtu selles, et president Putini ajal toodi selle enamusaktsiapakk tagasi riigi kontrolli alla. Mis tähendab, et gaasifirma äritegevus on seotud poliitikaga.

Putini üks aktiivsemaid kriitikuid, tema endine majandusnõunik Andrei Illarionov nimetab praegust Venemaad "korporatiivseks riigiks", kus kõrged riigiametnikud kontrollivad suuräri oma valitsusposti kaudu. Näiteks Gazpromi nõukogu esimees Dmitri Medvedjev on endine Kremli administratsiooni ülem ja peaministri esimene asetäitja. Ning tõenäoline järgmine presidendikandidaat.

"Ehkki Gazprom peab regulaarselt oma nõukogu koosolekuid ja aktsionäride aastakoosolekuid, võetakse selle kõik tähtsamad otsused vastu presidenti ümbritsevas kitsamas ringis ja edastatakse Dmitri Medvedjevi kaudu," ütles Kremli tegevust uurinud sotsioloog Olga Krištanovskaja.

Huvitavad on Gazpromi plaanid ka rajatava Läänemere gaasijuhtmega. Juhe läheb mööda "ebasõbralikest riikidest" Poolast, Eestist, Lätist, Leedust, kus Gazprom on kohalikes gaasifirmades suuraktsionär, ja jõuab koostöös Saksa BASFi ja E.ONiga Saksamaale Greifswaldi. Juba peab Gazprom läbirääkimisi selle lähedale ehitatava Lubmini gaasijõujaama ostmise üle, mis analüütikute sõnul avaks talle hiilgavalt tee Euroopa gaasitarbijateni.

Otseselt Gazpromi huve teenis ka hiljutine Venemaa presidendi Vladimir Putini riigivisiit Ungarisse ja Tšehhi. Vabandanud mõlemas riigis "traagiliste ajaloosündmuste" pärast, mida ta ei ole seni teinud Poolas, meelitas ta neid pragmaatilisele energiakoostööle. Ungarile pakkus ta, et Gazprom on valmis tõmbama Vene-Türgi gaasijuhtmest harujuhtme läbi Ungari Kagu-Euroopasse. See kahandaks Ungari huvi Gazpromiga konkureeriva Türgi-Austria Nabucco juhtme ehitamise vastu. Lisaks pakkus ta Ungarile suure gaasihoidla rajamist.

Euroopas ei olegi peaaegu riiki, kus Gazpromil huve poleks. Kui Suurbritannia kõrvale jätta, siis viimane kõva kemplus käib Kreekas. Hiljuti Ateenat külastanud Gazpromi tegevjuht Aleksei Miller pakkus tehingut: Gazprom on valmis kõvasti investeerima kavandatavasse Kreeka-Türgi gaasijuhtmesse ning lisaks on valmis sõlmima pikaajalise gaasitarnelepingu.

Kohe pärast seda käis Kreeka peaministri Costas Karamanlise jutul USA välisminister Condoleezza Rice, kes tungivalt veenis Gazpromi ettepanekut mitte vastu võtma. Selle asemel soovitas ta gaasi osta Aserbaidžaanilt.

Poliitika tuleb Gazpromi tegevuses eriti ilmsiks endise idabloki riikides, kuhu NSV Liidu ajast jäi maha gaasitoruvõrgustik nimega Vendlus ja sealtkaudu sõltuvus Vene gaasist.

Iseloomulik näide on Ukraina, keda Venemaa üritas pärast oranži revolutsiooni gaasi hinna ja tarnete piiramisega mõjutada. Mängu tuli saladuslik vahendusfirma RosUkrEnergo, mis aitas Vene-Ukraina gaasihinna tüli lahendada.

RosUkrEnergo loodi 2004. aastal end diskrediteerinud Eural Trans Gasi asemele, ja selle varjatud omanikestruktuuri on uurinud Londoni analüüsikeskus Global Witness. Venemaale tehtud ettekandes soovitatakse teha lõpp gaasiäris niisuguste hämarate vahendajate kasutamisele.

Paistab aga, et hämarate vahendusfirmade kasutamine on osa Gazpromi tegevustaktikast. Näiteks Lätis on valitsus otsustanud müüki panna 36,8protsendilise aktsiapaki Ventspils Naftast, mille naftatoru juba mitu aastat Venemaalt naftat ei saa.

Mitmete ostusoovijate seas on Austria firma Vienna Capital Partners (VCP), mis mõni aasta tagasi ostis Ungari suurima naftakeemiaettevõtte Borsodchem. Ungari finantsinspektsioon PSZAF on VCP omanike uurimisel jõudnud järeldusele, et tegemist on Gazpromi tütarfirmaga.

Isegi senises liitlasriigis Valgevenes tahab Gazprom gaasi hinna praegusest kolm korda kõrgemaks tõsta. Ehkki Gazpromi väitel on tegemist majandusliku otsusega, arvab enamik analüütikuid, et Gazprom tahab kätte saada Valgevene monopoolset gaasijuhtmefirmat Belttransgaz.

"Gazprom tahab saada võimalikult suurt kontrolli gaasiekspordijuhtmete üle. Valgevene gaasitoru pakuks alternatiivset teed Euroopasse," ütles Alfa Banki peastrateeg Chris Weafer.