Hermannuse maja võlub karbonaadiga

Hermannuse maja asub Haapsalu vanalinna kõige väärikamas kohas, otse väljaku ääres piiskopilinnuse kõrval. Majale olla nimi pandud Hermannus I järgi, kes elas 13. sajandil ja oli vist esimene piiskop, kes Haapsalust ümberkaudseid kiriku- ja maa-asju ajas. Hoones endas oli kunagi lihakarn. Nüüd on Hermannuse majas ühel pool kohvituba ja teisel pool õlletuba, kuigi tegelikult on kõik üks suur ruum. Kohvitoas on väiksemad ümmargused lauad, õlletoas pikad lauad ja pingid.

Õlletuba tähendab minu jaoks lihtsamat kõrtsi ja kohvituba kodust kohvikut. Lihtne see Hermannuse õlletuba küll ei ole, on üks tõsine söögikoht, päris restorani mõõtu kohe. Ja kohvitoa nime kah ei paneks - pühapäeva hommikul saiakesi ei olnud, oli ühte sorti muffineid ja kahte sorti kooki, pakitee ja kehv kohv.

Ehtsas karbonaadikohas on tugev tumepruun mööbel, vasest valgustid, kunstlilled ja igihaljad eesti viisid. Selline Hermannuse maja just ongi. Lisaks vasest valgustitele on siin veel linnupuure meenutavad lambid. Ja seintel oli dekoratiivne lillemustriga kangastapeet ning palju maale, mitmesugustes stiilides ja mitmel moel raamitud.

Karbonaadi soovitas ka kelner, olla maja kõige menukam roog. See oli paksult juustuga kaetud, palju muredaid kollaseid kartuleid, peedisalat, kapsas ja ehe hapukoor kastmeks.

Olete hapukoorekartulist tüdinud? - see läheb meelest, kui kõht tõeliselt tühi on. Ja aus Eesti mees karbonaadi juba ei reeda, see oli, on ja jääb!

Õlut kõrvale - saab valida Saku, A Le Coqi ja Tšehhi õlle vahel.

Kergem valik oli lillkapsa püreesupp saiatükikestega. Maitselt hea, väga hea, ainult ehk liiga palju saiatükke supi peal. Ilmselt arvatud, et ega see lahja supp ilma saiata kõhtu täida ja siis sai seda lihtsalt natuke palju.

Teenindus oli karbonaaditoas esmaklassiline, kelner tõi menüü otsekohe, kui jõudsime maha istuda, tellimus võeti just sel hetkel, kui olime toidud välja valinud. Ainult menüü nägi hale välja. Mitte sisu poolest, ei, sellega oli kõik korras, oli võileibu ja sinki-muna hommikuks, suupisteid õllejoojatele, muidugi seljanka ja suur valik praade. Söönuks saab nii kehva taskuga mees kui ka laristaja, saab valida suuremate ja väiksemate portsjonide vahel. Nii et menüü sisuga oli kõik korras, aga selle välimus oli kole: viletsad vakstukaaned, mille kiletaskutesse natuke kortsus toidunimekirjad olid pandud. Muidu ju soliidne söögikoht, korralikele inimestele mõeldud, aga menüü siis niisugune…

Laupäeval käisime Hermannuse majas lõunat söömas ja pühapäeval tahtsime hommikusööki, aga ei jõudnud ära oodata, see tehti alles kell 11 lahti, selle aja peale oleksime päris näljas olnud. Ja veel - Hermannuse majas on ka mittesuitsetajaile mõeldud. Nende jaoks on kaks uksealust lauda. Eks siin püsi õhk värskem, uksest ju käiakse kogu aeg.