Artikkel
  • Kuula
    Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

    Kalastamine loob sideme loodusega

    Eesti tuntumaid kalandusgurusid Vladislav Koržets hindab, et aasta jooksul käib kalal rohkem kui kaks korda nii palju inimesi, kui on registreerinud. Kalastusharrastuse tõususuund on täheldatav juba mitu aastat. "See on sotsiaalne küsimus, pärast suuri pöördeid riigis alles hakkavad asjad paika loksuma. On hirmud, kuidas ma toime tulen, kas ma elatud saan, ega ma rongi pealt maha jää oma elu kindlustamisel, toimub varanduse hankimine ja kokku kahmamine. Kui need mured sumbuma hakkavad, siis asub inimene mõtlema, milleks see kõik? Millega ma tegelikult tegeleda tahan? No peale selle võistlusspordi, milleks on äri, milles on ka muidugi emotsionaalseid asju tublisti sees, aga mis võib inimese läbi põletada, kiiresti ja põhjalikult," arvab Vladislav. "Üsna paljud leiavad kalapüügi olevat suurepärase vahendi rekreatsiooniks."
    Tema hinnangul annab kalapüük võimaluse võimsateks tunneteks: "Kui sul on ikka kena kala otsas, siis see rõõm, nauding ja adrenaliin, mis sinus tekib, on väga ürgne ja üliehe, nagu ka väike frustratsioon, kui kala minema pääseb. Kõigi nende tunnete talitsema õppimine on ülimalt ürgne side loodusega meie emotsionaalsel tasandil. Me ei saa neid tundeid teatrist ega naisega kakeldes, need ei ole nii puhtad. Me ei saa neid ka raamatuid lugedes ega muusikat kuulates, sealt saame teistsuguseid tundeid. Kalastades läheme neid tundeid teadlikult saama - ühelt poolt emotsionaalset, teiselt poolt meditatiivset suhet loodusega."
    Vladislav Koržetsil on kalastuse vallas prioriteedid paigas: "Minusugune hull, ja selliseid on Eestis päris palju, leiab, et äri, töö ja muu taoline on elus teisejärguline. Töö on vaid vahend selleks, et kalal käia. Peame küsima endalt, milleks me elame? Kas me elame selleks, et pappi teenida, või selleks, et ennast hästi tunda? Kui me räägime eluviisist ja -stiilist, siis peame asjad tähtsuse järjekorras paika panema." Eluterves maailmakäsitluses ei ole kalapüük, metsas jahil käimine või purjetamine abivahendid selleks, et paremini töötada.
    "Paljude hobide puhul tuleb kaasa võistluse ja edukuse moment. Seda on raske vältida. See on inimese hinges sees kusagil," räägib Vladislav. "Siiski võib juhtuda ja tihti juhtubki, et hobi puhastub: võistluse ja edukaks olemise aspektid lihtsalt kaovad. Siis hakatakse nautima hobi ennast. Purjetama võib-olla minnakse alguses sellepärast, et seal on prestiižne seltskond, kellega saab ehk mingeid häid äriasju ajada, äkki saab sealt midagi oma põhitöö jaoks. Aga võib juhtuda selline metamorfoos, et need asjad kukuvad ära ja hoopis purjetamine hakkab omaette naudingut pakkuma. Kalapüügiga on see asi kõige lihtsam juhtuma. Seal ei ole sellist prestiižsust."
    Kalameeste rohkusele aitab kaasa ka varustuse parem kättesaadavus - heade ja kalliste vahenditega on mõnusam püüda. Vladislavi arvates tulemust see väga oluliselt ei pruugigi mõjutada, sest kalapüügi puhul on väga suur tähtsus oskustel, intuitsioonil, kogemusel. "Hea ja kallis riist on mõnus asi ikka. Korralik spinningurull võib olla kalameeste vahel jututeema - tema erilised funktsioonid, tema eeldused, kas ta on titaanservaga või milline rullijagamise süsteem tal on, kas on täiustatud ristkerimine ja nii edasi. Enam-vähem sama lugu nagu autodega. Kalapüügis edasi jõudes hakkad ikka mingil hetkel tahtma seda või teist sorti ritva, kuna see on mingiks püügiks parem," teab mees kalastajate hingeelu.
    Kalapüük ei ole nii lihtne, et vaatad kajaloodiga parve ära ja siis tõmbad suure kala välja, seletab Vladislav. "Muidugi annab tehnika kasutamine eeliseid, aga need ei ole nii suured. Vesi ja veemaailm on müstilised - kõigi oma teadmiste juures on meil ikka üsna vähe aimu selle elu seadustest. Tänan jumalat, et ei ole olemas universaalseid vahendeid, mis alati ja kõikjal kala välja toovad, ja asi on ikka esmajoones kinni meie teadmistes, kogemustes ning et loodus käib siin kõrgelt üle meie oskuste. See kala välja peilimine tundub ainult kõrvalt nii lihtne."
    Naisi on kalastajate seltskonnas ehk iga kümnes. "Põhjuseid on ilmselt mitmeid, paljud väga proosalised - näiteks talvel jää peal püüdes ei ole asjale kuhugi minna, kui mehed ümber on, sama asi paadiga merele minnes. Kui paljud suudavad ennast selles olukorras vabana tunda? Mehed sellest ju probleemi ei tee. Siiski tunnen palju naisi, kellele meeldib kala püüda, kes tahavad kala püüda, kes mõnuga püüavad," seletab Vladislav Koržets tagamaid lahti.
    Ivika Epro on üks Eesti vähestest kirglikest naiskalastajatest: "Ma ei tunne, et oleksin meeste alale sattunud. Ma käin tihti võistlustel ning siis ma imestan seal, mispärast on meeste ja naiste hindamine alati eraldi? See on ala, kus tegelikult on ju kõik võrdsed. Mängib oskus, tahtejõud, kui palju viitsid otsida seda kala. Võistlustel on meeste arvestuses tipud minust küll kaugel ees, aga kui niisama kalal käime, siis ei ole harv, et saan rohkem kala kui mõned teised. Eks kalavõistluste hindamine ongi saagi kaalu järgi."
    Kalapüügivõistlused on levinud nii Eestis kui mujal maailmas. Valitakse piisavalt nüri koht, kus eriti kala ei ole, ja proovitakse, kes saab mingi aja jooksul rohkem kala kätte. Ivika osaleb võistlustel ikka, kui aega on: "Siin on küsimus selles, kes on kiirem. Muidugi, ka oskused mängivad: kes on valinud õiged vahendid ja õige sööda. Koht on tavaliselt aasta aega ette teada. Trenni võib seal teha, aga reeglina on need sellised kohad, kus niisama kalamehed üldse ei käi, kuna ei ole mõtet. Teoreetiliselt võiks kas või Pirita rannas võistluse korraldada, mingi ogaliku sealt ju ikka kätte saab. Ma võistlen peamiselt talvistel üritustel, kuna suvel on niigi palju kalapüüdmist."
    Vladislavi arvates ei ole kalamehele enamasti kala tähtis: "Muidugi on selliseid kohti, nagu Tiskre oja, kus kalameeste kirg on nii suur, et mees läheb ja teeb omale küünarnukkidega ruumi oja äärde. Õige kalamees siiski mingist etapist alates võtab väga rahulikult, kui ta jääb kalata, seda juhtub ka vilunud kalameestega. Sellepärast ongi kalapüük inimese hingele hea asi, et ta õpetab alandlikkust, vahekorda loodusega - asjad ei ole nii, et ma lähen ja võtan. Ma saan, kui mulle antakse. Muidugi kui ma ka ise mees olen ja oman oskuseid ning arendan ennast. Arendamine ei ole ainutähtis - mul on ka õnne vaja. Isegi kui mul on kindel info, et ühes kohas on palju kala, siis kui ma kohale jõuan, võib kõik juba teistmoodi olla: kala lebab põhjas, ei ole ei söögi- ega muud isu, teda ei saa sealt mingi trikiga kätte. Kas peaksin siis vihane olema? Kelle peale? Looduse peale? Enese peale? Ei pea. Olen veetnud ühe mõnusa päeva oma elus meeldivalt looduses, teinekord jälle antakse kuhjaga."
    Kalastajaid on igas vanuses ja väga erineva taustaga. Tee kalapüügi juurde on kõigil erinev - kes asus püüdma isa kõrvalt, kes on pärit mõne veekogu äärsest külast, mõnel ei ole aga mingit seost olnudki, kuni sõbrad ta ükskord vee äärde kaasa on võtnud. Vladislavi saatis püüdma tädimees: "Andis õnge pihku, et ma jalus ei tolkneks, et näe, mine proovi jõe ääres. Võtsin tema õnge, käisin ja imelikul kombel sain kala. Umbes kolmekümneaastaselt hakkasin uuesti käima, siis juba pöördumatult." Ivika meelitas püüdma abikaasa Jaanus, kes ise on kalal käinud juba viieaastasest peale. Huvi kalapüügi vastu oli Ivikal siiski juba varem: "Tahtsin juba lapsena kala püüda, kuid isa lubas naistel ainult puru otsa panna, püüda ei lubanud. Siiski ei olnudki see nii palju aastaid tagasi, kui ma veel vaatasin autoaknast jää peal istuvaid kogusid ja mõtlesin, et mis küll inimesi sinna sunnib."
    Teiste naistest kalapüüdjatega Ivikal tihedat lävimist ei ole, ehkki võistlustel ikka nähakse, sõbrannad ei kalasta samuti: "Kutsusin kunagi ühe oma tuttava naisterahva kaasa, aga ta pakkis kodus mitu tundi hoopis alkohoolseid jooke kaasa soojade riiete asemel. Ta pidas küll vapralt vastu, aga kuna tal ei olnud piisavalt sooje riideid, siis läks ka kaasavõetut palju. Lõpuks läkski lihtsalt kummikutes joomiseks."
    Klišee, et kalapüük on botikutes viinavõtmine, ei ole päris alusetu, tõdeb ka Vladislav: "Kalalemineku motiive on erinevaid, osa mehi lähebki kalale selleks, et kodust välja pääseda ja sõpradega viina võtta. Kui seda kodus teha ei lubata ja looduses parem on, siis miks mitte? Siiski on üks väga oluline erinevus, mida minu kogemus kinnitab - oskajad kalamehed ei võta kalapüügil tilkagi viina. Kahte head asja ei saa korraga teha ja neid ei tohi omavahel sassi ajada - siis ei saa kummastki õigesti asja. Kalapüük tahab keskendumist, andumist ning meditatiivset seisundit. Kui ööseks laagrisse jäädakse, on vahel kellelgi kaasas Jägermeister, mis ringi käib, ja lõkke ääres kõlavad siis kalamehejutud. Väga palju kalamehi käib siiski ilma ööbimiseta - tullakse kainelt ning minnakse kainelt. Kogu adrenaliin ja nauding saadakse püügist."
    Enamik kirglikke kalamehi püüab kala erisugustes kohtades: nii merel kui siseveekogudes, nii kodu- kui välismaal, nii paadist kui harpuuniga vee all. Proovitakse järele, kuni leitakse oma lemmikstiilid. Samuti kõigub kalalkäimise tihedus paarist korrast aastas kuni paarisaja korrani. Piirid seab reeglina töökoht, seepärast on ettevõtjad, kes käsutavad oma aega rohkem, selle hobi jaoks veidi paremas olukorras. Metallitööpinke müüvad Ivika ja Jaanus käivad kalal umbes sajal päeval aastas: "Kolmandik sellest kulub Lapimaal, polaarpäeva ajal ei ole vahet, millal püüda. Väsid, magad veidike ja püüad edasi." Vladislav satub kala püüdma ligi kaheksakümnel korral aastas.
    Õigetele kalameestele teeb muret kalavarude olukord Eestis. Juba levib meilgi püüa-ja-vabasta-tava - koju viiakse vaid parim osa saagist, enamik kalu võib edasi ujuda. Vladislavi hinnangul on olukord päris halb - kalavarud on üks karme hindasid, mida me Eesti iseseisvuse eest oleme maksnud. "Nüüd hakkab meres tasapisi taas kalu juurde tekkima," räägib ta. "See vahepealne tühjenemine oli tingitud ülepüügist. Paljud kalamehed ilmselt vaidlevad mulle vastu, et oh, kes siis merd suudab tühjaks püüda. Samas on meil teada, et kogu maailmameri on kalavarude osas kriitilises seisus just ülepüügi pärast. Tegelikult juba enne Eesti iseseisvumist, perestroika ajal avanes paljudel rannaelanikel võimalus saada võrgu panemiseks luba, enne tegid paljud seda salaja. Üsna varsti juhtus, et kala hakati väga hea hinnaga kokku ostma ja välismaale viima. Krooniaja alguses maksti näiteks ahvena kilost kohati kuni 30 krooni ja püük muutus ülitulusaks. Nüüdseks on ahven kolinud mujale Euroopasse. Kümne aastaga on meil toimunud tühjakspüük, täpselt nii, nagu selle situatsiooni tekkides ennustati."
    Vladislavi hinnangul ei tunnista inimesed endale toimuvat: "Süüdlaseid ikka otsitakse, hülged, kormoranid, eks neil muidugi on oma roll, aga tegelik põhjus on ikka püügikoormus. Teadlased on enam-vähem hinnanud, et sobilik püügikoormus on 750 meetrit võrku ühe rannajoone kilomeetri kohta, mis võiks pidevalt sees olla kalavarusid kahjustamata. Meie paremates lahesoppides oli vahel võimatu paadiga välja sõita, kuna paigad olid risti-rästi võrke täis, viis kuni kümme kilomeetrit võrke ühe rannajoone kilomeetri kohta. Kalal oli sealt pea võimatu pääseda. On toimunud, mis toimuma pidigi, ja nüüd on hädakisa, et kormoranid on kalad ära söönud. Vanasti elas Eesti vetes näiteks atlandi tuur, kellega tasus Narva linn maksusid Rootsi kuningale."
    Kui kala käes, mis siis sellega peale hakata? Arvamus, et kõik kalamehed on suured maiasmokad ja küpsetajad, ei pea paika. Tõsi, Vladislav tõstab korra nädalas kalatoitude mainet isegi televiisoris, kuid Ivika isu pärast ei püüa: "Ma kala eriti üldse ei söö, aga mees sööb. Tuttavatele saab ka jagada."
    Alustajale kalamehele soovitab Vladislav leida esmalt kogenud kalastuskaaslane, kellele ennast sappa haakida: "See on kiireim ja mugavaim tee selle hobi sisse minekuks. Muidugi võib lugeda läbi mõne raamatu, eriti minu kirjutatu, aga, nagu jalgrattasõitugi, raamatust kalapüüki ei õpi. Vaja on ennast oskajale külge haakida ja kui juba sama heaks saad kui kalastuskaaslane, siis tuleb leida veel oskajam mees, reeta eelmine kaaslane ja asuda uute saladuste näppamisele," naerab Vladislav. "Minagi käin väga paljude erinevate inimestega kalal, üksi väga harva."
    "Kogu huvikalastus on kokkuvõttes täiesti mõttetu tegevus," võtab Vladislav meie arutelu kokku. "Aga mõttetud on paraku kõik meie tegelikud harrastused. Tõelise naudingu saame asjadest, mis ei ole tehtud kasu pärast - see ongi kasutute asjade kasu."
    Fotod: Meeli Küttim, Andras Kralla - Äripäev
  • Hetkel kuum
Kairit Kall: kvantiteedimajandusest kvaliteedimajanduseks
Eesti võiks muutuda kvaliteetsete toodete ja teenuste keskuseks, kuhu tullakse õppima, kuidas paremini teha, kirjutab Kairit Kall arvamuskonkursile Edukas Eesti saadetud artiklis.
Eesti võiks muutuda kvaliteetsete toodete ja teenuste keskuseks, kuhu tullakse õppima, kuidas paremini teha, kirjutab Kairit Kall arvamuskonkursile Edukas Eesti saadetud artiklis.
Suure seitsmikuga on ühinemas uus tegija
Analüütikute hinnangul on maagilisest seitsmikust puudu ravimifirma, mille aktsia hinna kasv edestab juba viit imelise seitsmiku liiget ning omab S&P 500 indeksis suuremat positsiooni kui Tesla.
Analüütikute hinnangul on maagilisest seitsmikust puudu ravimifirma, mille aktsia hinna kasv edestab juba viit imelise seitsmiku liiget ning omab S&P 500 indeksis suuremat positsiooni kui Tesla.
Articles republished from the Financial Times
Reaalajas börsiinfo
Myraka ettevõtlusblogi: viie milli eest vaba aega, palun! “Ükskõik kui pees vahepeal asjad on, kõik läheb mööda.“
Suure Mi toitlustusäri tänavuse hooaja kalender on koos, retseptid on koos, kaarik on stardi- ja mina laskevalmis, kirjutab Äripäeva toitlustusettevõtjast kolumnist Üllar „Myrakas“ Priks, kes seekordses postituses pajatab ajast, rahast ja elutööst.
Suure Mi toitlustusäri tänavuse hooaja kalender on koos, retseptid on koos, kaarik on stardi- ja mina laskevalmis, kirjutab Äripäeva toitlustusettevõtjast kolumnist Üllar „Myrakas“ Priks, kes seekordses postituses pajatab ajast, rahast ja elutööst.
Gasellid
Kiiresti kasvavate firmade liikumist toetavad:
Gaselli KongressAJ TootedFinora BankGBC Team | Salesforce
Genka ettevõtlusest: valin vähem raha ja rohkem vabadust
Henry Kõrvitsa ehk artistinimega Genka sõnul pole raha tema jaoks kõige olulisem. Tähtsam on oma aeg ja võimalus seda meelepäraselt veeta.
Henry Kõrvitsa ehk artistinimega Genka sõnul pole raha tema jaoks kõige olulisem. Tähtsam on oma aeg ja võimalus seda meelepäraselt veeta.
Tippjuhi nipid: mida teha, kui töötaja tuleb palka juurde küsima, aga …
Kui töötaja, kes pole teistega võrreldes olnud nii silmapaistev, tuleb palka juurde küsima, siis oled sa juhina juba õige hetke probleemidest rääkimiseks mööda lasknud, rääkis Prisma Peremarketi Eesti maajuht Teemu Kilpiä.
Kui töötaja, kes pole teistega võrreldes olnud nii silmapaistev, tuleb palka juurde küsima, siis oled sa juhina juba õige hetke probleemidest rääkimiseks mööda lasknud, rääkis Prisma Peremarketi Eesti maajuht Teemu Kilpiä.
Jaanika Altraja: rohepöördes õnnestumiseks tuleb vähendada ebavõrdsust
Ühetaoline tulumaks ja madalad varamaksud mõjuvad tänapäeval dogmaatiliste jäänukitena, mis suurendavad ebavõrdsust ja pidurdavad rohepööret, kirjutab Jaanika Altraja arvamuskonkursile Edukas Eesti saadetud artiklis
Ühetaoline tulumaks ja madalad varamaksud mõjuvad tänapäeval dogmaatiliste jäänukitena, mis suurendavad ebavõrdsust ja pidurdavad rohepööret, kirjutab Jaanika Altraja arvamuskonkursile Edukas Eesti saadetud artiklis
Ameerika RAM – üks auto kõikideks sõitudeks
Igapäevaselt tööle, naisega ostlema, pojaga trenni, nädalavahetusel sõpradega erinevaid hobisid harrastama, sekka suvilaehitusega seotud sõidud – kõik need saab edukalt tehtud aasta pikapi tiitliga pärjatud suure ja jõulise RAMiga USCAR – Ameerika Autost.
Igapäevaselt tööle, naisega ostlema, pojaga trenni, nädalavahetusel sõpradega erinevaid hobisid harrastama, sekka suvilaehitusega seotud sõidud – kõik need saab edukalt tehtud aasta pikapi tiitliga pärjatud suure ja jõulise RAMiga USCAR – Ameerika Autost.
Suur reede raadios: Jüri Ratas Keskerakonna võimust pealinnas
Tallinnas on toimunud revolutsioon: üle kahe kümnendi püsinud Keskerakonna võim on otsas. Aga kas uus võimuliit leiab neljakesi ka ühisosa?
Tallinnas on toimunud revolutsioon: üle kahe kümnendi püsinud Keskerakonna võim on otsas. Aga kas uus võimuliit leiab neljakesi ka ühisosa?
Tartus baaripidamise lõpetanud firma jäi töötajatele võlgu
Tartu Supilinnas Mülä baari varem vedanud firma läks pankrotimenetlusse, mis võiks ettevõtte ühe omaniku sõnul tuua lahenduse ka maksmata jäänud palkadele.
Tartu Supilinnas Mülä baari varem vedanud firma läks pankrotimenetlusse, mis võiks ettevõtte ühe omaniku sõnul tuua lahenduse ka maksmata jäänud palkadele.