Luksuse etalon - Cadillac

Cadillaci suund disainis on - nagu iga muu auto välimus - maitse asi. Alguses mu pessimistliku suhtumise osaks saanud välimus ja sisu on mulle lõpuks siiski oma kandilise olekuga meeldima hakanud. Tegu on ka suhteliselt suure autoga, mis lisab kogu masina olemusele kõvasti soliidsust. Kui auto külgi lähemalt jälgida, leiab sellelt rohkesti huvitavaid nurki ja jooni, mis esmapilgul silma ei paista, kuid üldmuljele tegelikult palju juurde annavad. Lisaks veel loomulikult suured Cadillaci märgid, mis on kunstiteos omaette. Loomulikult pole seda marki autod meie tänavatel mingid igapäevased nähtused ja sestap peab auto omanik harjuma teatud tähelepanuga, mida talle liikluses ja parklates pööratakse. Olgem ausad, auto on ju ka omajagu edev.

Sama peab ütlema ka õrnade puitdetailide kohta, mida sel autol võis kohata roolil ja käigukangi nupul. Tõsi, nüüd hakkavad tulema CTSid, millel lisaks ka keskkonsoolil puit. Kõikvõimalike menüüde käsitsemine võib esmapilgul tunduda keeruline, kuid tegelikult tahab see lihtsalt näppimist ja harjumist saada. Istmed on mugavad ja pakuvad piisavat külgtuge ka kiiretes kurvides. Viimast muidugi eesistujatele. Tagaistuja peaks kindlasti kinnitama turvavöö, sest proovimisel libises tagaistuja kiilal nahal edasi-tagasi, nagu oleks libedal jääl istunud.

Autos tundus olevat ka korralik Bose stereo, mis sundis autot viima stereote spetsialisti Indrek Ando juurde, kes auto üle kuulas ja sellele oma hinnangu andis. Hinnanguks oli see, et süsteemil jõudu on, kuid kvaliteedi ja helipildi loomisega pole viitsitud vaeva näha. Reguleerida saab makki hästi, kuid kõlaritelt oodatakse liig palju ja neile pandud ülesannetega kõlarid toime ei tule. Andole ei meeldinud ka kõrgsagedust mängivad kõlarid ehk tweeter'id, mis olid liiga metalse heliga. Oleks võinud parem korralikud ja selle võrra kallimad olla.

Samas arvas mees, et normaalsel kuulamisel, ehk kus makki väga valjuks ei keerata, on heli enam-vähem korras ja kannatab kuulata küll. Lisama peaks ka seda, et müraisolatsiooniga ustes pole eriti vaeva nähtud ja oma lemmiklugu linna vahel kõvasti kuulates võite sattuda kaasliiklejate tähelepanu alla, sest nemad peavad ustest läbikostva muusika tõttu samu palasid kuulama. CTSi sõiduomadused on esialgu ehk ehmatavad - tegu on ju suure autoga ja suurele autole on alla pandud suhteliselt jäik vedrustus. Luksusauto jäiga vedrustusega? Esialgu pani selline kombinatsioon suu kinni - esiteks ei tahtnud, et jäiga vedrustuse tõttu keel hammaste vahele jääks, ja teiseks ei osanud lihtsalt seisukohta võtta, kas nutta või naerda.

Pärast mõnd liiga kiiret kurvi selgus aga tõde. See vedrustus pole üldsegi paha. Kuigi jäiga auto kohta kaldus kere kurvis veidralt palju, pakkus Cadillac päris palju pidamist ning läbis talle pakutud kurvid vägagi hea pidamisega, kiireks sõiduks mitte just kõige sobivamad lamellrehvid isegi ei iitsatanud. Oma osa kurvisuutlikkusel on mängida veoskeemil, kus tagarattad on vedavad ja esirattad tegelevad ainult keeramisega. Pikal sõidul toimis vedrustus vägagi hästi ja ühtlaselt, kuid hambakaitsmeid ei maksa päris maha siiski kanda. Mootor, mis nüüdseks endale juba suurema töömahu saanud, on sellega ühes loodetavasti ka dünaamikat juurde saanud. Proovisõidu auto 3,2-liitrisel V6 asetusega jõuallikal jäi sellest kõvasti puudu. Kiita tahaks Cadillaci käigukasti, mis töötab väga mahedalt ja vahetusi on tunda, vabandust, kuulda, vaid mootorihääle muutumise järgi. Nii sujuvat automaatkäigukasti polegi ammu proovida saanud.

Cadillaciga sõitmine tekitab kahtlemata emotsioone ning mitte ainult sõitjais, vaid ka teistes juhtides ja jalakäijates, kes uhke märgiga masinaid tänaval kulgemas nähes ehk isegi järele jäävad vaatama.

Pildid: Rivo Sarapik