Televiisori ost

Arvata võib, et taolist tsirkust ajendas tegema vaesust tüssav poole odavamaks lastud hind. Ameeriklanna Bessie Wallis Simpson jäädvustas selle dilemma lausesse: "Sa ei saa kunagi olla liiga rikas ega liiga kõhn!"

Wallis Simpson teadis, mida räägib, sest tundis võrrandi mõlemaid pooli. Romantikutele rohkem Windsori hertsoginnana tuttav lahutatud ameeriklanna põhjustas omal ajal Suurbritannias konstitutsionaalse kriisi, röövides neilt kuninga. Edward VIII lausus raadios maha, et ilma armastatud naise toeta ei suuda ta oma maad valitseda, ning astus troonilt tagasi. Mis teha, armastus on pime! Seda eriti tagantjärele tarkusena, kuna selgub, et Wallis Simpson oli tegelikult Saksa spioon, kes pakkus oma keha koos mõne brittide sõjasaladusega Saksa välisminister Joachim von Ribbentropile. See väike, aga oluline ajalooline korrektuur tehti alles sellel sajandil, kui USA Föderaalne Juurdlusbüroo avalikustas 70 aastat salastatuks peetud luurematerjali.

Troonist loobudes lõikas Edward kõikide oma järglaste tee valitsejakohale. Kuningal lapsi ei olnud, seega puudus probleem. Küll aga võib väita, et Wallis Simpson pärandas kõhnuse ülistamise moeka needuse tervetele järgnenud põlvedele. Ja see tekitab üha rohkem stressi, sest ülekaaluliste elanike arv kasvab planeedil nagu tselluliit seebiooperi vaataja kintsul. Ühest hiljutisest uuringust selgus, et populaarsete seriaalide koosseisus on ülekaalulisi kõigest tühised 3% ehk iga kolmekümne kolmas. Päris elus kohtame ülekaalulisi pärast iga kolmandat vastutulijat. Midagi on viltu ka seriaaliliikmete viljakusega - lapsi on telerollidest vaid igal kahekümne viiendal. Kuid lisaks kõhnade ja ilusate ebamaistele lugudele täidavad vaheajad vaataja meeli allaandmise meeleoludega, näidates keset päist päeva, et ülesöömisest tekkinud kõhugaaside abil on normaalne lennata ekraani ülaserva.

See kõik paneb kahetsusega mõtlema, miks omal ajal ei võetud autoriteete tõsiselt? Täpselt sada aastat tagasi raadiolambi ideega tänapäevasele elektroonikatööstuse arengule aluse pannud Lee De Forest oli veendunud, et televisioon on kaubanduslikult võimatu ettevõtmine ning sellest ei tasu liigselt unistada. Talle sekundeeris paarkümmend aastat hiljem filmistuudio 20th Century Fox produtsent Darryl Zanuck, öeldes, et televisioon ei jää kestma, kuna ükski mõistusega inimene ei viitsi käia iga päev toanurgas seisvat vineerist kasti vaatamas. No tõesti, kes see viitsiks?

Nagu selgub - enamik! Televiisor on 99% kodudest. Seejuures samal ajal vaatab telekat ja pistab midagi suhu kaks kolmandikku arenenud riikide alamatest. Kuid lisaks kõhule saab televiisorist toitu ka aju. Statistika väidab, et algklasside lõpuks on iga laps kogenud televisiooni vahendusel 8000 mõrva, keskkooli lõpuks on meelelahutuseks mahalöödute arv juba 40 000. Võrreldes umbes 1680 minutiga, mille laps nädalas teleri ees veedab, kulub keskmiseks arukaks vestluseks vanematega kogu nädala peale umbes neli minutit. Lapse silme eest käib aastas läbi umbes 20 000 reklaami. Pooled neist on limpsi, kommi, krõpsu ja hamburgerit propageerivad. Pole siis ime, kui kaasuvad mõned nn kohanemisreaktsioonid. Nagu ülekaal või suhteliselt nüri meel.

Üllatavalt pole siin süüdi lapsevanemad, vaid lapsed ise. Konkreetsemalt 14aastane Philo Farnsworth, kes kirjeldas tahvli peal oma keemiaõpetajale, kuidas võiks töötada elektronkiirte toru ehk kineskoop. Samal aastal, kui Wallis Simpson lahutas oma esimese abielu, anti välja patent, millega Philost sai uue ajastu nuhtluse ehk kõikide televiisorite isa. Kurioosum kogu loo juures on täiskasvanuks saanud Philo kommentaar noorsoole televiisori vaatamise kohta: "Telekast ei tule midagi väärtuslikku ning meie kodus seda vaatama ei hakata. Ma ei soovi, et telesaated kuuluks teie intellektuaalse menüü sekka!"

Paraku jäid need sõnad hiljaks ja nüüd oleks kohasem tarkus: "Televiisori ostuks pole sa kunagi liiga vaene ega liiga paks." Õige kah, olingi ju poes uut televiisorit otsimas.

Autor: Kristjan Port