Seadus nõuab töövolinike väljaõpet

Tööinspektsiooni Tallinna ja Harjumaa piirkonna juhataja Jaan Kivialli sõnul on see ka üks põhjustest, mille tõttu töökeskkonnavolinike koolituste vastu suhteliselt palju huvi tuntakse.

Seadusest olulisem põhjus, miks töökeskkonnavolinikud ja ka töökeskkonnanõukogu liikmed koolitamist vajavad, on see, et nad oleksid võimelised oma ülesandeid korralikult täitma. "Selleks on vaja tunda õigusakte, oma õigusi, töökeskkonna ohutegureid, võimalikke meetmeid nende kahjuliku mõju vähendamiseks ja muud sellist," selgitab Kiviall. "Ilma koolituseta ei suudaks nad reeglina seda tööd teha. Kui nende koolitus oleks tööandja enda ülesanne ja õigus, oleks koolituse tase valdavalt lubamatult nõrk."

Koolitajat otsides peaks valik suhteliselt suur olema, kuid nimetatud koolituse alal tegutsevate korraldajate täpset arvu ei osanud Kiviall öelda. "Sotsiaalministeeriumi veebilehel on neid märgitud 72," viitab Kiviall. "Kuid arvan, et osa neist ei tegutse."

Üheks probleemiks koolituste juures on tihti see, et kokkutulnutest moodustatakse segagrupid, mis tähendab seda, et näiteks ehitajad ja sekretärid peavad kuulama ühte ja sama juttu, mistõttu raiskavad nad osa ajast mitteolulisele infole.

"Segagrupid on kindlasti probleem, mis halvendab väljaõppe taset," kinnitab Kiviall. "Selle üks põhjus on see, et nii saab komplekteerida kiiremini ja suurema õppegrupi." Koolitajad on Kivialli sõnul erafirmad ja töötavad sissetuleku saamiseks ning valdavalt ei ole ka tööandjad seda probleemi piisavalt tõstatanud. "Tean vähemalt ühte katset koolitaja poolt nimetatud probleemi vältida, kuid see kukkus läbi kuulajate vähesuse tõttu."

Tegelikult peaks Kivialli sõnul küll olema vastupidi ning tööandja peaks tundma suurt huvi, et koolitus oleks võimalikult tulemuslik. "Õnneks on siiski ka neid tööandjaid, kes korraldavad oma töötajatest õppegrupi ja teevad ka ettepanekuid õppekava mõningaks korrigeerimiseks tulenevalt oma tegevusvaldkonnast," möönis Kiviall.

"Tõepoolest oleks hea, kui ühes grupis oleksid ühe eluala esindajad," nentis OÜ Õpimaja kursusekorraldaja Helle Priks. "Aga reaalselt niimoodi grupp ei täitu, sest vaid parimal juhul tellib firma oma töötajate konkreetsele erialale vastava koolituse ja ainult sellisel juhul saab näiteid just nende elualalt tuua. Näiteks tõi Priks 30. märtsil Õpimajas toimunud täiendõpe neljakümnele ASi Merko Ehitus töötajale. "Sellest võtsid osa nimetatud firma objektijuhid, töödejuhatajad, meistrid ja ka muud töötajad," jutustas Priks.

Hansapanga töövolinik Kadi Mägi käis töövoliniku väljaõppel oktoobris. Tema sõnul oli koolitusel väga erinevate valdkondade esindajaid, kontoritöötajast puidufirma esindajani. "Otseselt see ei häirinud. Huvitav oli midagi uut teada saada." Kuid tema sõnul oleks sama valdkonna esindajate puhul saanud aega kokku hoida, kuna seadused on mahukad.

ASi Leibur töövolinik Elmar Vello jäi väljaõppega rahule, kuigi esialgu oli vaid koolitusruumidega segadust.

Kuna ainult soovitused grupppide komplekteerimises midagi ümber muuta mõjuvad vähestele, põhiliselt suurematele ettevõtetele, kus töötavad võimekamad töökeskkonnaspetsialistid, pakkus Kiviall välja teise võimaliku lahenduse.

"Võib-olla aitaks olukorda parandada see, kui koolitamist veidi täiendavalt reguleerida," selgitas Kiviall. "Näiteks võiks kehtestada korra, et vähemalt ohtlikumate tegevusvaldkondade tööandjad koolitaksid oma töötajaid ainult valdkondade kaupa spetsialiseeritud õppegruppides." Jaan Kiviall avaldas arvamust, et lisaks eelmainitule seondub töökeskkonnaspetsialistide koolitustega veel teinegi probleem.

"Praeguse korra järgi piisab neile ainult täiendõppest, mis on suhteliselt lühike, reeglina 1-päevane koolitus, mida nad peavad läbima vähemalt kord 5 aasta jooksul," nimetas Kiviall. "Seda on väga vähe, isegi 24tunnine programm on nende jaoks vähevõitu. Eeskujuks võiks võtta näiteks Läti, kus nõutakse töökeskkonnaspetsialistidelt vähemalt 160-tunnist koolitust."

ASi Kalev koolitusjuhi Gerli Jõgi sõnul töökeskkonnavolinike koolitus õigustab end, kuid küsimus on, kes ja kuidas neid koolitusi korraldab. Lihtsaim võimalus on tema sõnul saata oma töötajad nii-öelda avalikule koolitusele. "Sel juhul on koolitusel esineva lektori ülesanne arvestada, et koolitusele tulevad erinevate valdkondade inimesed, kellel on erinev taust ja vajadused. Koolituse universaalsuse peab tagama lektori valiv korraldaja," räägib Jõgi.

Kui firma soovib koolitust, mis on seotud vaid tema spetsiifikaga, siis avalik koolitus Jõgi sõnul ei sobi ja koolitus tuleb nii-öelda sisse osta. Selle eelduseks on aga piisav osalejate arv ettevõttes.

Tallinna ja Harjumaa tööinspektsiooni poolt kontrolliti niinimetatud üldkontrolli käigus I kvartalis 131 ettevõtet. 13s oli töötajaid alla 10, seega pole volinike valimine kohustuslik.

Kokku oli mullu tööinspektsiooni andmeil vastav nõue täidetud 31% ettevõtetest, puudusi oli 5% ning nõue oli täitmata 43% ettevõtetest.

Autor: Maria Rähn