Uudised
3. mai 2006 kell 22:00

Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Õige väetamine tagab kvaliteetse ja tulutoova saagi

Taimede kasvuks on vajalik mulla orgaaniline aine - huumus. Meie mullad ei sisalda piisavalt mitmeid taimetoitaineid, mistõttu neid tuleb lisada väetisega.

Väetised jagunevad orgaanilisteks ja mineraalseteks. Orgaaniliste väetistena tuntakse komposti, sõnnikut, turvast, haljasväetistaimi ning ka tapajäätmeid, mida kõdunenult kasutatakse mulla toiteväärtuse tõstmiseks, kuid need sisaldavad toitaineid vähem kui mineraalsed väetised.

Mulla happelisuse vähendamiseks ning taimetoiteelementide, nagu kaltsium ja magneesium, lisamiseks kasutatakse muldade lupjamist. Lisaks soovitatakse põllukultuuride kasvatamise vahepeal iga mõne aasta tagant külvata põllule liblikõielisi taimi, mis soodustavad mulla lämmastikusisalduse tõusu.

Väetised sisaldavad toiteelementidena makroelemente, mida taimed vajavad koguseliselt enam - nendeks on peamiselt lämmastik, fosfor, kaalium, väävel, magneesium -, ning mikroelemente, nagu näiteks boor, vask, tsink, mangaan, mida taimed vajavad küll suhteliselt väiksemates kogustes, kuid mis aitavad ka omastada makroelemente.

Kuna Eesti mullad on piirkonniti päris erinevad, siis tuleb enne ühe või teise väetiseliigi kasutamist uurida mulla koostist ja selgitada välja puuduolevad toiteelemendid, et väetise kasutamisest tõuseks kasu.

Väetised liigitatakse ka toimeainete sisalduse järgi. Lihtväetised sisaldavad põhiliselt üht, kompleksväetised kaht või enamat toitainet.

Eestisse imporditud või siin toodetud väetised tuleb registreerida väetiste registris, mida korraldab ja haldab taimetoodangu inspektsioon. Sama asutus teostab ka riiklikku järelevalvet väetiseseaduse nõuete täitmise üle.

Põllumajandustootjatel soovitatakse väetisi kasutada Euroopa Liidus üldtunnustatud üldreeglistiku ehk hea põllumajandustava reeglitest lähtuvalt.

Erinevates mullastikutingimustes sõltub väetiste vajadus mulla taimetoitainete sisaldusest, kasvatatavate kultuuride taimetoitainete omastamisest ning planeeritavast saagist.

Kuna Eesti muldade taimetoitainete sisaldus erineb eri muldadel eri piirkondades, siis seetõttu on vajalik lasta Sakus, Põllumajandusuuringute Keskuse laboratooriumides määrata muldade toitainesisaldus.

Seoses vabariigis viimasel aastakümnel toimunud mullaharimis- ja külvitehnoloogiate kiire arenguga, on toimunud muutused ka kasutatavate väetiste osas. Eelkõige on aset leidnud positiivne nihe kompleksväetiste kasutamise suunas. Väetisi müüvate firmade väetiste valik on piisavalt lai, mis võimaldab põllumajandustootjatel valida vastavalt tema tootmistingimustele ja finantsvõimalustele sobivaid tooteid.

Saadaolevatest väetistest on soovitatav eelkõige kasutada sellised, mis kataksid kasvatatavate kultuuride vajadusi võimalikult paljude taimetoitainete osas.

Väävlit sisaldavate väetiste (lihtsuperfosfaat, ammooniumsulfaat, kaaliumsulfaat jt) vähese kasutamise ning ka vähenenud väävliemissiooni tõttu on meie muldade väävlisisaldus vähenenud ning tegelikult on tekkinud lausa väävlipuudus. Seega tuleb valida väetisi, mis sisaldaksid muu hulgas ka väävlit.

Probleemiks on kujunemas ka seleeni kui hädavajaliku ja asendamatu mikroelemendi madal sisaldus meie muldades ning sellest tulenevalt seleenipuudus nii inimeste toidus kui ka loomasöödas. Eestis põllukultuuride väetamiseks saadaolevatest väetistest sisaldavad seleeni eelkõige Power-, CropCare- ning Grasstrac-tüüpi väetised.

Praktika näitab, et väetiste kasutamise kohta nõu saamine oleneb eelkõige põllumajandustootja enda initsiatiivist. Olemasolev sellealane infohulk paberkandjal ja ka elektrooniliselt on küllaldane.

Lisaks toimuvad maakondades suvel ning sügistalvel õppepäevad, kus erialaspetsialistid annavad nõu väetiste kasutamise kohta. Teadusasutused aga korraldavad igal aastal erinevate kultuuride väetiste kasutamise õppepäevi.

Muld on põhiline allikas, mis varustab taimi toitainetega. Mulla saagivõime säilitamiseks tuleb orgaaniliste kõrval kasutada regulaarselt ka mineraalväetisi.

Väetamise sagedus sõltub kasvatatavast kultuurist, eelviljast jmt. Oluline on anda sügisel fosfor- ja kaaliumväetisi, kevadel lämmastikväetisi. Kui sügisel jäi põld väetamata, tuleb seda teha külviaegselt. Hilisem lehe kaudu väetamine ei kompenseeri põhiväetamise puudujääke. Soovitatav on leheväetamine siis, kui kultuuri stressi tõttu (jahe, kuiv, vihmane kliima) on raskendatud toitainete kättesaadavus või enne kui kultuur alustab hoogsat kasvu.

Mineraalväetisi ei tohi kasutada maheviljelejad, kuid kindlasti tuleks silmas pidada, et taimi nälga ei jäetaks. Maheviljelus sobib ainult nendesse piirkondadesse, kui mullas on piisavad toitainete varud ning arvestatakse saagiga äraviidavat elementide kogust.

Autor: Eeva Pajuviidik