Mission Impossible 3 on tempokalt kvaliteetne meelelahutus

Hea mees, tavaliselt mõni agent või sõjaväelane, on põhitööst erru läinud ning proovib nautida lihtsurelike rõõme nagu kodu ja perekond. Hea mees on armastav abikaasa ja lugupeetud naaber. Siis sekkub aga üks paha mees, kes ohustab maailma ning hea mehe abielu ja tulevikku ning hea mees asub taas maailma päästma. Õnnestunult, loomulikult.

Tundub tuttav kiirkokkuvõte ükskõik millisest action-filmist. "Mission Impossible 3" ei erine selle poolest teistest sugugi. Sügavamat sisu polegi sellisest filmist mõtet otsida, see tõmbaks ju tähelepanu ära peamiselt ehk kiirelt tegutsemiselt. Viimane aga ongi selle filmi trump.

"Mission Impossible 3" on kvaliteetne, hästi tehtud, stiilse dialoogi, liikuva ja veidi närvilise kaameratööga, viimane sobib eriti hästi pingelistes olukordades ning krutib adrenaliiniannuse põhja. Kiirus on põhjas algusest peale ja kahe tunni jooksul saab publik lihased veidi lõdvemaks lasta napil paaril korral.

Autod plahvatavad, kuulid vihisevad ning pahad surevad. Igav igatahes ei hakka. Ameerika vaste brittide James Bondile ei jää stiilsuselt ja väljapeetuselt Bondile alla. Perfektselt planeeritud operatsioonid lõpevad perfektselt, peategelane põikab efektselt kõrvale kõikidest takistustest ning vabastab end elegantselt kõikidest köidikutest. Tegevust täiendab asjakohane ja sobiv dialoog, mitte liialdatud vestlus.

Sel korral näevad vaatajad IMFi agendi Ethan Hunti (Tom Cruise) haavatavamat poolt ning eraelu, kuidas käitub halastamatu ja mõningatel tingimustel maailma parim agent, kui tema privaatsust rünnatakse. Filmi peksu- ja paha poisi rolli kannab värske Oscari-omanik Philip Seymour Hoffmann, kes ohustab maailma… seda lõpuni päris täpselt teada ei saanudki, millega. Aga lõpp hea, kõik hea.