Vaikne, aga sisukas lounge Basso

Kohvik-lounge on suhteliselt uus mõiste moodsat stiili pakume-kõike-ja-sohvad-on-kah-stiilis söögikohtadele. Pole veel kuulnud kedagi ütlemas, et "lähme kohviklaundži" või "kohtume kohviklaundžis", aga söögikohtade akendel ja ustel on niimoodi kirjutatud.

Moodne sisekujundus, leebed värvid, kunstlilled, mahe džäss, mugavad diivanid - istuda mõnus ja silmale kah mõnus. Kuidagi äraolev meeleolu, justkui väljalülitus sebivast linnasüdamest. Justkui mingis udus või suitsus oleks, sellise mulje tekitavad vist hallikad värvitoonid. Igaks juhuks täpsustuseks - igipõlise vaenlase sigaretivinguga siin tegemist ei olnud, õhk oli puhas, peaaegu võiks öelda, et värske.

Sissejuhatuseks palusin klaasi valget veini. See toodi kiirelt, vein oli jahe, ilusas klaasis, alles siis hakkasin menüüd uurima. Ja nägin, et klaasikaupa tellitavate veinide valik on meie olude kohta erakordselt suur - kolm valget, kolm punast ja roosat kah veel. Aga ilmselt oli see meie ettekandja jaoks liiga keeruline (või mitteoluline), nii et ta ei küsinud, missugust ma soovin, ja valis ise minu jaoks ühe veini välja. Mitte et mulle poleks tema valik meeldinud, meeldis küll, aga niigi vähe on kohti, kus rohkem kui üks vein klaasiga saadaval, ja siis ei oska ettekandja neid välja pakkuda… Kahju.

Menüü toiduosa ulatus karbonaadist pastani, piprapihvist kalasupini. Nii et kõigile midagi: moodsale linnainimesele pastarooga, turistile pippuripihvi ja talupojaköögi sõpradele seakarbonaadi hapukapsaga. Hinnad sealjuures sõbralikud - päevapakkumised ainult 38 krooni! Ausalt öeldes mulle meeldib, et siga-hapukapsas ka soojal kevadisel ajal menüüs on. Kui meil veel uut ja kergemat eesti kööki olemas ei ole, siis olgu või seapraad, olgu midagigi meie oma roogadest menüüs. Kuigi nii laia ampluaaga söögikohas hakkab kahtluseuss närima, et kas kokk ikka on itaalia ja eesti köögis võrdselt võimekas ja et kas kalasupp on värskest või külmutatud kalast?

Tervisesalat (lihtne köögiviljasalat) oli igatahes maitsestatud eesti moodi - peaaegu maitsestamata. Mingit maitset oli seal ju proovitud anda, aga oleks tahtnud üle teha: natuke head õli ja palsamiäädikat või sidrunimahla, aga laual oli ainult sool ja pipar. Karbonaad tuleb Basso kokkadel igatahes paremini välja kui salat ja kalasupp.

Ja veel üks Eesti asi: kokteilide list algab segujoogiga Leida Peips: mahl, piim, grenadiin. Nõukogude Eesti legendaarse kultuslüpsja mälestuseks on lounge'i baaris päris mahe jook välja mõeldud.

Lõunasel ajal oli Basso rahvast täis, vabu laudu nappis. Ettekandjad said alguses oma tööga päris hästi hakkama, kõik sujus. Aga jäime pikemalt lobisema ja ühel hetkel oli kohvik peaaegu tühi - lõuna sai otsa. Läksid siis ettekandjadki puhkama, nii et kohvi ja koogiga meil enam hästi ei läinud. Algul saime kohvid, leigevõitu espressod. Seejärel läks hulk aega mööda, umbes 10 minutit, kui mitte rohkem, siis saime koogid kah. Arvet ei olnud enam kelleltki küsida, ettekandjatel oli alanud siesta.

Neljapäevaõhtuti kuuleb Bassos ehtsat Eesti džässi, reklaami leiab kohviku ukse kõrvalt.