Lastega reisima

Kihnu vallavanema Annely Akkermanni ja tema pere elu koosnebki suuresti reisimisest. Kaheteistaastasele Anettele, kümnesele Lizettele ja aasta nooremale Edwardile on lennukiga õhku tõusmine niisama loomulik tegevus kui mõnele pealinna lapsele trammisõit, kuna Pärnu kodust Kihnu maatalusse pääsemiseks pole sageli peale õhutee muud valikut.

Ehk seetõttu ei kulu kaugemagi puhkusereisi ettevalmistusteks rohkem aega kui mõni tund enne lennuki väljumist, et hädapärased asjad kohvrisse visata. Alates sellest ajast, kui pere noorim, poeg Edward, sai kooliealiseks, on ema, isa ja kolm last käinud seitsmel puhkusereisil. Seni pikim teekond viis Kanadasse ning siis olid kaasas ka Anneli kaks õelast.

"Niikaua, kui lapsed on ikka veel kodus ja tahavad vanematega reisida, niikaua tuleks seda nautida. Ükskord kasvavad nad suureks ning ühel hetkel on nad minema lennanud. Eks siis saab mehega jälle kahekesi olla," ütleb Anneli ja tõdeb, et neil on pere ühistest reisidest ainult rõõmu olnud.

Esimese pikema teekonna koos lapsega võtsid Anneli ja Viljo ette aastat seitse tagasi, kui tütar Anette sai viieseks. Täpsemalt öeldes, otsustasid nad tütre viienda sünnipäeva pidada Londonis, kaks pisemat põnni jäid koju vanavanemate hoida. "Tegelikult oli Anette ikka liiga väike, et temaga mööda Londonit ringi kolistada," meenutab Anneli. "Nii pisike laps väsib paljudest emotsioonidest ja kõigest uuest ära. Ta ei saanud aru, kus ta on ja miks ta on."

Siis tuligi perereisides pikem paus, et kõik lapsed piisavalt suureks sirguks. Enne kaugemaid sihtpunkte käidi eesti kombe kohaselt Nuustakul ära. Kui Edward sai seitsmeseks, viis esimene lend neid Norrasse suusatama.

"Esimesest klassist alates on laps küll juba piisavalt suur, et temaga reisida. Ta talub rahulikult auto- ja lennusõitu, jõuab sealjuures ka ringi vaadata ning oskab ümbritsevat nautida," põhjendab Anneli.

Edwardi süda ongi Norra mägedesse jäänud. Iga järgmise reisi eel käib pere noorimate hulgas vaidlus, kuhu minna, ja Eedu, nagu vanemad poega hellitavalt kutsuvad, tahab ikka sinna tagasi. Mäesuusatamisega pole lastel probleeme, nad õpivad palju kiiremini kui täiskasvanud. Kui aga korra oled slaalomi maigu suhu saanud, ei taha lauskmaal sõitmisest enam kuuldagi. Kuna Norras on juba kolm aastat käidud, plaanib pere tuleval talvel minna uusi tippe vallutama Austriasse.

Anneli ütleb, et seni pole neil reisidel ekstreemseid olukordi ette tulnud. Ka siis, kui nad sõitsid koos viie lapsega Kanadasse tema sugulastele külla. Üheksa- kuni kaheteistaastastest koosnev reisiseltskond pidas kaheksatunnise lennutee hästi vastu.

"Natuke vaidlesid, et kelle käsi saab olla tooli käetoe peal, aga muidu oli rahulik," naerab Anneli. "Teevad ristsõnu, siis jälle natuke jagelevad, siis lepivad jälle ära, siis natuke magavad. Hullu pole midagi. Harjub ära," kirjeldab ta.

Anneli ja Viljo on mõlemad pärit suurest perest. Mõlema vanemad kasvatasid nelja last ning seetõttu tavaline sigin-sagin ja käratsemine neid ei häiri. Ainus, mida Anneli ei salli, on riiukisa. Kui see kisub valjuks, ajab ta iga kraakleja eri nurka. Sellist asja aga tihti ei juhtu. Anette, Lizette ja Edward on pea ühevanused ja hästi kokku kasvanud. Koduski tahavad rohkem külg külje kõrval olla, mis siis, et igaühel oma tuba.

Anneli ütleb, et lapsed on visad, väledad ja vastupidavad. Lisaks väga head suhtlejad. Kanadasse lennates sõbrunesid nad ühe kaheaastase hindu poisiga, kes koos vanematega sugulaste pulma lendas. Poiss oli üleni kulda täis riputatud ja tõmbas tähelepanu. See tekitas palju küsimusi ning tema vanemad polnud kitsid heledapäistele eesti lastele vastama.

Millega peab lastega reisile minnes arvestama?

"Nad tahavad ikka mängida ja vees olla," ütleb Anneli. "Peentesse söögikohtadesse või väga reglementeeritud käitumisega kohtadesse pole mõtet minna. Muuseumidesse ka mitte. Kunstimuuseumi võib vaid väga lühikesed tretid teha. Nad ei tea tausta ega saa kõigest aru. Parim valik on loodusrajad ja lõbustuspargid."

Anneli tõdeb, et nende perele meeldib rohkem ringi vaadata kui lihtsalt rannas lebada. Hiljuti jõudsid nad tagasi Kanaaridelt ja sealgi päikeseparadiisis olid nad rannas vaid kahel päeval. Ülejäänud aeg möödus ikka mägedes ja teemaparkides. Kõige suurem elamus oli kaamelisafari ning merepäev oli samuti lahe.

Kümne Kanada-päeva jooksul külastasid nad näiteks väliseesti laagrit Kotkajärvel, käisid Torontos ning Kanada ja USA piiri ääres. Botaanikaaed, liblikate muuseum, virsikukasvatused ja metsikult ilus loodus, loetleb Anneli. Ühe terve päeva veetsid nad Paramount Parkis, mis on Ameerika suuruselt teine lõbustuspark.

Kanadast sai alguse ka oma reisiraamatu meisterdamise traditsioon, mis sealkandis on väga populaarne. Iga päev laadisid lapsed fotod arvutisse ja printisid välja, kirjutasid tekstid juurde ja kleepisid lisaks sissepääsupileteid. Igaüks pani kirja, mis just talle oluline. Koju jõudes oli raamat valmis.

"Lastega peab arvestama, et nad on lapsed ja neil on oma elurütm," soovitab Anneli oma pere kogemuste põhjal. "Pole mõtet minna reisile liiga väikeste lastega. Kui reisi planeerida, siis lapse vanuse järgi ning tegemised ja kohad valida sellised, mis neile ka ea- ja jõukohased on. Täiskasvanute reisile tuleb minna ikka kahekesi ja jätta lapsed hoidja hoolde. Muidu ei saa kumbki pool midagi."

Paari kuu pärast pooleteiseaastaseks saavat Martat võib pidada juba kogenud maailmaränduriks, sest ema on teda alates viiendast elukuust reisidele kaasa võtnud.

Horizon Traveli tegevjuhi Cinzia Siigi esimene reis lapsega viis Hispaaniasse. "Kõige rohkem pabistasin just lennusõidu pärast. Kuid kokkuvõtteks pean tõdema, et viiekuusega reisida oli palju lihtsam kui näiteks üheksakuuse või aastasega," meenutab ta.

Esimesel reisil istus Marta lennukis enamasti paigal oma turvahällis, kuna roomata ega käia ta veel ei osanud. "Ei meenugi ühtegi probleemi, kui ehk see, et pidevalt pidime arvestama lapse söögi- ja magamisaegadega. Ajakava oli kindel ning muutmisele ei kuulunud. Praktiliselt minutilise täpsusega nõuti süüa ja magama. Meil on rahulik ja rõõmsameelne laps, nii et jonnimist tuli ette väga vähe," räägib ema.

Edasised reisid olid juba natuke keerulisemad. Kuna Marta uudishimu kõike uurida ja käega katsuda oli suur, oli rahulikult paigalpüsimine täiesti välistatud ning suurem osa vanemate energiast kulus lapsele.

Cinzia ja tema pere on lühikese ajaga kogunud palju eredaid reisielamusi. Ülisõbraliku lastesse suhtumisega hiilgavad eelkõige Dubai ning Kreeka. Portugalis sai Marta tuult ja jäi haigeks ning vanemad kutsusid talle arsti, kes osutus tõeliselt lahedaks lapsesõbralikuks vanapapiks. Rhodosel pingutasid nad jälle päikesega väheke üle. Kuigi Marta istus varju all, oli tagajärjeks päikeseallergia, mis väljendus lapse väsinud ning loius olekus.

Kuigi Marta veel ei räägi, on ta tänu suurele reisikogemusele juba praegu väga sotsiaalne ja suhtleja tüüp ning oskab vajadusel ka kätega asju selgitada ja nõudmisi esitada. Kõige põnevamaid tutvusi on ta sõlminud mõistagi lennukis ees-, taga- ja kõrvalistuvate naabritega.

Dubai-reisil oli aga tükk tegemist, et Martale rannas järele jõuda, kuna sinna lõbusõitu tegema toodud kaamel oli aasta ja kahekuusele tüdrukule suurim elamus kogu reisist, liiati oli ta just hiljuti käimise ära õppinud.

Kui lapsel on reisimisharjumus juba välja kujunenud, võib ette võtta ka kaugemaid reise. Kindlasti sõltub kõik lapse närvikavast, tervisest, harjumustest ja paljust muust.

Samuti võiks varuda sääsetõrjevahendeid, kuna lõunamaades on neid putukaid palju. Igaks juhuks võiks kaasas kanda ka leebeid antihistamiinikume - kunagi ei või teada, millal isegi tervel lapsel võib välja lüüa allergia, kuna keskkond on erinev.

Lastele sobib sihtkoht, kus on teema-, lõbustus- või veepark, hea logistika jne. Neid võimalusi pakub enamik Vahemere maade sihtkohtadest.

Fotod: erakogu