Naised valikute ees

Büroomaailma müügi- ja turundusdirektori Kristine Rossi jaoks saabus ametikõrgendus nii kiiresti pärast firmasse tööle asumist, et naine kaalus tõsiselt edutamisest loobumist.

Kristine Ross: 1999. aasta kevadel käisid meie tegevdirektor, ostujuht ja tehnikadirektor kolmekesi Leedus komandeeringus. Kuna sinna ja tagasi sõitsid nad autoga, siis oli neil piisavalt aega omavahel firmaga seotud küsimusi, muu hulgas tulevikuplaane arutada. Pärast sõitu tulid nad minu juurde ja ütlesid, et lisaks kauplustele peaks Büroomaailmas olema ka eraldi suurtele äriklientidele suunatud müügiosakond. Omavahel asja arutades olevat nad jõudnud järeldusele, et sobivaim inimene osakonda looma ja juhtima olen mina. Pean tunnistama, et tegemist polnud ettepanekuga, mille peale ma rõõmust hüplema ja käsi plaksutama oleksin hakanud. Pigem vastupidi, püüdsin sellest austavast ülesandest diplomaatiliselt loobuda. Olin varastes kahekümnendates, alles kaks aastat firmas töötanud. Tegemist oli minu esimese n-ö päris töökohaga. Uue osakonna loomise ja inimeste juhtimisega kaasnev vastutustunne hirmutas mind. Ma tundsin, et tegemist on küll põneva väljakutsega, kuid minu olematut juhtimis- ja töökogemust arvestades siiski liiga keerulise ülesandega. Nende kolme vanema kolleegi osutatud surve oli aga nii tugev, et ma lõpuks ohates nõustusin. Loomulikult oli ka meelitav, et minus nähti potentsiaali niivõrd vastutusrikka ülesande täitmiseks.

Tagantjärele tuleb tunnistada, et see, mida ma kõige enam kartsin - inimeste juhtimine -, osutus ka kõige raskemaks osaks minu uues töös. Inimeste juhtimist ei õpeta paraku ükski ärikool, õigeks juhiks saadakse ikkagi kogemustega ning teiste juhtimiseks peab inimesel endal olema piisavalt elukogemust. Praegu, seitse aastat hiljem on mul hea meel, et mul jätkus toona julgust suur väljakutse vastu võtta. Suurklientide osakond on saanud Büroomaailma suurima käibe ja kiireima kasvuga üksuseks. Kõige suuremat rõõmu teeb aga see, et kaks kolleegi, kellega tookord koos uues osakonnas alustasime, on siiani vastu pidanud ja kuuluvad osakonna raudvara hulka.

Kui Margit Kohv kümme aastat tagasi Novolotosse sekretäriks läks, ei osanud ta uneski aimata, et viie aasta pärast on see firma tema juhtida.

Margit Kohv: Tulin Tallinna n-ö maalt ja villastes sokkides ning deklareerisin töövestlusel, et ma saan hakkama. Asusin tööle juhi abina. Taskud oli tühjad ja kogemusi nappis: oli vaid mõningane saksa keele oskus, mis oli nõutav, kuna tegu oli Eesti-Austria ühisettevõttega. Arvutit olin mõned korrad näinud, muust bürootehnikast polnud suurt aimu. Esimesel tööpäeval helistasin sõbrannale, et küsida, kuidas teha kõige lihtsamaid arvutioperatsioone, nagu näiteks failide loomine ja e-kirjade saatmine. Kohaneda aitas pioneeriajast pähe raiutud Lenini hüüdlause: õppida, õppida, õppida.

Raske otsus tuli langetada viis aastat hiljem. Mulle tehti hullumeelsena tunduv ettepanek: hakata ise ettevõtet juhtima. Esimene reaktsioon oli - EI. Miks peaks mina - noor naine - sukelduma meeste mängumaale ja hommikust õhtuni non-stop tõestama, et ma oskan ka seda mängu mängida? Mõtlesin, et mul on kaks teismeikka jõudvat last, mul on sõbrad, majapidamine. Kas lisaks niigi väikesele ajavarule pühendan end veel rohkem tööle? Jätkuvalt hommikust õhtuni õppida ja lisaks veel olla 24 tundi ööpäevas valmis ootamatusteks, mis juhi tööga kaasnevad? Miks peaks oma elu nii raskeks muutma? Ise analüüsides jõudsin ikka ja jälle esialgsele järeldusele, EI. Järgnesid magamata ööd, vestlused koduste ja sõpradega. Kirja sai pandud kaasnevad plussid ja miinused ning nii see otsus sündis. Lõppkokkuvõttes polnud ju kaotada midagi! Nüüdseks olen ettevõtte juhtimiseks vajalikud põhisuunad ja reeglid selgeks saanud. Enam pole ettevõtte juhtimine hirmus.

Tahan julgustada naisi mitte tundma hirmu ise otsustamise ja vastutamise ees. Tihti naised kahtlevad, kas nad saavad hakkama uute väljakutsetega, mis nõuavad elu täielikku ümberkorraldamist. Olles ise kodust kaasa saanud teadmise ja hoiaku, et olulisemaid otsuseid langetavad isad või mehed, tean, et kahtlustest ja kõhklustest ülesaamine pole kerge. Alustada tuleb õigest hoiakust, hinnata otsusega kaasnevaid positiivseid ja negatiivseid tagajärgi, usaldada oma naiselikku vaistu ning mitte karta eksida - tegijal juhtub ju nii mõndagi. Peamine on tahe midagi ära teha ning luua enda ümber tugev ja toetav meeskond. Juhiks olemine on oskus delegeerida ja usaldada tööülesandeid inimestele, kes saavad nendega ka ise suurepäraselt hakkama, sest nii suures ettevõttes peab oma aega läbimõeldumalt organiseerima, et pikemas perspektiivis mitte läbi põleda.

Ettevõtete turundusjuhtide üks proovikive on iga-aastased firmapeod. TV3 turundusjuht Liivi Ermas pidi lisaks põneva programmi väljanuputamisele rinda pistma veel ka tuberkuloosikepikestega.

Liivi Ermas: Igal sügisel, enne veel kui sügisprogramm teleekraanil vaataja ees lahti rullub, korraldab TV3 oma partneritele vastuvõtu, kus siis omal moel mängitakse ette sügise parimad palad. Vastuvõtu koht ja süžee on alati uus ning anname parima, et külalisi meeldejääva elamusega kostitada. See pole kaugeltki lihtne ülesanne, sest meie partnerid saavad pidevalt kutseid põnevatele koosviibimistele, eksklusiivsete piletitega tippartistide show'dele või vabapääsmeid sooja päikese alla peesitama. Tähelepanu pälvimiseks tuleb eristuda ja alati välja tulla millegi uue ja huvitavaga.

Käimasoleva hooaja eel pakkus TV3 telenägu ja hea partner Mart Mardisalu ürituse toimumiskohaks ühe huvitava alternatiivina välja Patarei vangla. Koht tundus peaaegu liiga intrigeeriv. Meie kontserni Baltikumi ärijuht oli plaanist pehmelt öeldes šokeeritud. Ometi otsustasin pärast põhjalikku kaalumist riskida.

Päev enne sündmust ilmusid meedias negatiivsed sõnumid vanglas vohavate seenbakterite ja väidetavalt endises haiglaplokis leiduvate tuberkuloosipisikute kohta. Meie telefonid olid punased ja ürituse positiivne õhkkond napilt enne toimumist tõsise turmtule all. Helistasin siis tervisekaitsesse, peokorraldajale ja paarile heale tuttavale spetsialistile, kes teemat valdasid. Uurisin, kui tõsine oht inimestele võib olla. Selgus, et kui haiglakompleksi ei külastata ja kogu tegevus toimub ikkagi õues, pole hirmuks põhjust. Samuti sai kohandatud majaekskursiooni trajektoori. Rahustasime siis telefonitsi külalisi ja edastasime positiivseid sõnumeid ürituse sisu ning unikaalsuse kohta. Lõpuks lõi vanglaüritus meie kõikide aegade külaliste rekordi ning sellest kõneldi veel kaua.

Peol osales ligikaudu 700 inimest, sööki, jooki ja uudistamist jätkus põnevas peopaigas kuni viimase külalise lahkumiseni.

Fotod: Maris Ojasuu