Eurotoetused annavad majandusele olulise tõuke

Euroopa Liidu sihiks on luua kõige konkurentsivõimelisem ja dünaamilisem teadmistepõhine majandus maailmas. Samas suur osa riike laienenud ühendusest alles lükkab oma majandust korralikult käima ning nende panus ühtsesse löögirusikasse globaalses konkurentsikeerises on veel väike.

Seetõttu on EL seadnud eesmärgiks tagada kõigi piirkondade kiire, tasakaalustatud ja jätkusuutlik majanduslik areng. Solidaarsuspõhimõtte järgi toetavad jõukamad riigid vaesemaid, olles ise samal ajal huvitatud kasvavast siseturust. Sel otstarbel on EL jaganud aastatel 2000-2006 ühtekuuluvus- ja struktuurifondide kaudu välja 213 miljardit eurot ehk üle 3300 miljardi krooni.

Liikmesriikide ühise jõupingutusena on aastate jooksul jalule aidatud Hispaania ja Iirimaa majandus. Euroopa Komisjoni andmetel kasvas Euroopa vaesemate regioonide keskmine sisekogutoodang inimese kohta 1987. aasta 54,2%-lt kümne aastaga 61,1%-ni ELi keskmisest. Tolleaegsete vaesemate riikide, Hispaania ja Iirimaa, kasvutempo oli isegi kiirem ja nii on Iirimaast saanud tänaseks Luksemburgi järel rikkuselt teine riik Euroopas.

Eestil täitus 1. mail kaks aastat liikmestaatust. Mainitud 3300 miljardist kroonist on Eesti saanud üle 10 miljardi krooni ning aastatel 2007-2013 on meil võimalik kasutada veel 53 miljardit krooni toetusraha, mis paigutatakse inimestesse, ettevõtetesse, põllumajandusse, infrastruktuuri. Raha, ilma milleta jääks ellu kutsumata palju kasulikke projekte ja realiseerimata palju häid ideid.

Ja siiski leidub välisabi vajalikkuses kahtlejaid. Teoreetiliselt ei juhtuks tõuke- ehk struktuuritoetuste lõppemisel või ärajäämisel Eesti majandusega tõepoolest midagi hullu. Asjad edeneksid omasoodu ning majandus areneks. Ent küsimus on tempos. Tartu-Tallinna maantee remonditakse nagunii ära. Vahe on selles, kas see juhtub aastaks 2015 või 2020. Kiirtramm tuleb Tallinna nagunii. Vahe on selles, kas aastal 2013 või 2019.

Nii võib oletada, et ilma laekuva lisarahata oleks majanduskasv mõnevõrra aeglasem ning endise tempoga ei kasvaks ka palgad. Rääkimata headest ideedest - eeskätt innovatsiooni alal - mille teostuseks omafinantseeringust napib.

Vastuargumentidena toetustele on hiljuti Äripäeva veergudel väidetud, et eestlane eelistab nagunii kodumaist toodangut, milleks siis näiteks suurtootjaid veel aidata. Tõsiasi on siiski see, et Eesti riigi siseturg on selleks liiga väike, et tagada siinsete ettevõtete püsimine ja hädatarvilikud investeeringud puhtalt sisetarbimise toel.

Näiteks mingi seadme ostu finantseerimine kalli laenuga tõstab lõpptoodangu hinda oluliselt rohkem kui eurotoetuse kasutamine samal otstarbel. Kaotajaks jääks tootja, kuna kauba hind ei oleks enam sama konkurentsivõimeline. Halvemal juhul jääks tootjal vajalik seade üldse ostmata.

Mõistagi ei kavatse Eesti riik eurotoetuste najal igavesti elada. Pigem annavad toetusrahad meie majandusele praeguses arengufaasis olulise lisatõuke. Struktuurifondidest toetuse taotlejad on heitnud riigile ette reeglite pidevat täpsustamist või ka ümbertegemist, mis on külvanud segadust ja tekitanud ka viivitusi otsuste tegemisel.

Põhjus on aga selles, et mingit valmis juhendit, mil moel täpselt struktuuritoetusi jagada, pole keegi Eestile kätte andnud. Kõik reeglid, mille alusel täna eurotoetusi jaotatakse, on tulnud Eesti ametnikel siinset konteksti, vajadusi ja eripärasid arvestades toimima panna. Sealjuures on eriti arvestatud sellega, et ELi toetusi saaks võimalikult kiiresti kasutama hakata.

Täna on meil ette näidata juba palju häid tulemusi. Eestile aastatel 2004-2006 eraldatud toetusrahadest on praeguseks reaalsete projektidega kaetud 72%. Väärt ideedega saab kindlasti kaetud ka ülejäänud summa. Teiste uute liikmesriikidega võrreldes on Eestist rohkem toetusi välja maksnud ainult Sloveenia.

Perioodist 2004-2006 on palju õppinud nii Eesti riik kui ka toetuse saajad. Olen kindel, et oskame lähiaastail Eestisse jõudvate summadega, mis on varasemast märksa suuremad, senisest efektiivsemalt ümber käia. Põhjendatud kriitika on muidugi jätkuvalt oodatud, sest toetuste jagamise süsteemi tuleb meil endil arendada ja tugevdada.

Autor: Renaldo Mändmets