Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Usaldusisiku seaduse eelnõu - kuhu on koer maetud?
Äripäeva 9. mai juhtkiri oli pühendatud uue töötajate usaldusisiku seaduse eelnõule. Kahjuks on artikkel kaugel asjatundlikkusest ja toimetus astus kolinal ämbrisse. Juhtkirja kirjutaja pole vaevunud lugema isegi kehtivat seadust. Autor läks lihtsama vastupanu teed ja võttis seisukoha, vaevumata selgeks tegema probleemi olemust.
Juhtkirja väide, nagu sooviksid ametiühingud monopoliseerida töötajate esindamisõigust, näitab, et autor on üles korjanud sotsiaalministeeriumist lendu lastud vale.
Tõde on lihtne: kehtiv töötajate usaldusisiku seadus tagab kõigile töötajatele õiguse ja võimaluse valida usaldusisik, vajadusel ka mitu (vt ka Äripäev, 07.02.2006). Mingeid uusi õigusi eelnõu selles osas kellelegi ei anna.
Küll aga soovivad eelnõu autorid visata üle parda praegused töötajate esindamise põhimõtted, eelkõige töötajate valitud esindaja ja ametiühingu usaldusisiku võrdsed õigused. Eelnõu taotleb eesmärki tõrjuda ametiühingu usaldusisik kõrvale töötajate esindamisest ja luua tingimused ametiühingu diskrimineerimiseks. Sarnasele järeldusele jõudis eelnõu analüüsides ka Rahvusvaheline Tööorganisatsioon.
99% usaldusisikutest on praegu ametiühingu valitud. Ilmselt on terve hulk põhjusi, miks ei kasuta töötajad õigust valida endale usaldusisik seal, kus ametiühingut veel pole.
Ametiühing on ainus jõud, kes reaalselt suudab töötajaid esindada. Ilmselt just siia ongi koer maetud. Soov vabaneda tegusast töötajaid esindavast organisatsioonist on ainus põhjus, miks ministeerium hoiab küünte ja hammastega kinni kõlbmatust eelnõust.
Kahtlemata saadakse sotsiaalministeeriumis aru, kuidas mõjutaks eelnõu seadustamine Eesti töösuhteid. Just seepärast püüavad eelnõu autorid oma tegelikke soove varjata ning süüdistavad sajas surmapatus ametiühinguid, kes eelnõu tagamõtte läbi nägid.
Autor: Harri Taliga