Euronädalavahetuseks valmis

Eurovisiooni lauluvõistlusega on nagu mõne hea seebikaga - keegi ei kipu esimesena tunnistama, et ta ikka vaatab või lausa fänn on, kuid kui arutamiseks läheb, siis teab enamik vestlusringist, kes kellega käib või kui palju punkte üks naaber teisele jaganud.

Sel aastal on aga Eurovisiooni ootus kuidagi leige olnud. Ei tea, kas sellest, et juba mitmendat korda pole eestlastel päris mängu asja olnud või seetõttu, et pole tegu nagu päris oma asjaga. Umbes nii, et ostad küll kallist firmakaupa, aga sellel on kirjas "made in China", või et palliplatsil teevad sinu riigile skoori mustanahalised.

Sel aastal esindab siis taas Eestit rootslanna ja laulab inglise keeles. Ilus tüdruk ja korralik lugu. Aga kui peaks kehvasti minema, jätab suhteliselt külmaks, kui väga hästi, siis on jälle piinlik kogu võidusära täiega nautida. Sellist olümpiakulla tunnet ei tule.

Kui tänane Puhkepäev teieni jõuab, on teile teada juba see, mida mina neid ridu kirjutades veel ei tea - kas Eesti on laupäeval kell 22 Ateenas algavas suures mängus sees. Usutavasti on. Ja nii on eriti põhjust sõpruskond kokku kutsuda, et üheskoos nautida. Kes poliitiliseks kalduvat punktijagamist, kus eeldatavasti võidab see, kel rohkem naabreid; kes mõnusat grilliõhtut koos nurgas sumiseva ja aeg-ajalt tähelepanu haarava teleriga või kes head meelelahutuslikku šlaagrikonkurssi ja lihtsalt ühist hingamist koos miljonite teiste televaatajatega.

Tunnistame me või mitte, see nädalavahetus on suuremale hulgale meist euro.