Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Brosnani karjääri parim roll Matadooris
Täna esilinastub Coca-Cola Plazas must komöödia "Matadoor", mis toob pärast lühikest pausi kinoekraanile Pierce Brosnani.
James Bondina end filmiklassikasse kirjutanud Brosnan on viimastel aastatel kaasa teinud küllaltki ebaedukates romantilistes komöödiates ja action-filmides, olles pidevalt kriitikute põlu all.
Tema osatäitmine "Matadooris" on Ameerikas aga väga hästi vastu võetud ja nii publiku kui ka spetsialistide sõnul teeb 53aastaseks saanud Brosnan oma karjääri parima rolli. Muideks nomineeris mees osatäitmise eest ka Kuldgloobusele.
Brosnan kehastab filmis juba 22 aastat sama tööd teinud väsinud palgamõrvar Julian Noble'it, kes veedab kogu oma vaba aja alkoholi seltsis ja noori tüdrukuid jahtides. Pärast järjekordset tööotsa Mehhikos tutvub ta komandeeringus viibiva argliku ettevõtja Danny Wrightiga (Greg Kinnear), kelle lihtne elu mööda maailma rändava kõrilõikaja kadedusega täidab. Ühel päeval paljastab Julian härjavõitlust jälgides oma tegeliku ameti. Kui Danny teda ei usu, tõestab mees veenvalt oma sõnade paikapidavust. Kui Julian palub Dannylt abi järjekordse tööotsa läbiviimisel, keeldub viimane kategooriliselt ega soovi vastleitud sõbraga enam kunagi kokku puutuda. Nagu arvata võiks, ei lähe tema soov aga kaugeltki mitte täide.
Ameeriklase Richard Shepardi kirjutatud ja lavastatud musta komöödia suurimaks trumbiks stsenaariumi kõrval on kahtlemata suurepärased näitlejatööd Brosnani, Dannyt kehastava Greg Kinneari ja tema abikaasa rolli täitva Hope Davise poolt. Üheskoos luuakse stiilipuhas atmosfäär, kus naerda saab eelkõige tegelaste kui inimtüüpide üle. Komöödiatele omane jääb tagaplaanile, näitlejate suil muie puudub.
Igatahes on "Matadoor" väärt poolteist tundi kinosaalis, mil põnevusele ja paugutamisele lisandub piisav kogus hapusid vahejuhtumeid, mis vaevalt kellegi külmaks jätavad.
Autor: Mikk Jürjens