Jan Kausi uus romaan

Järjest rohkemate filmide juures kinos on märge, et nad on tehtud mõne koomiksi ainetel. Koomiksid on maailmas omaette kirjandusliik, neil on oma poedki olemas. Eestis paraku teatakse koomiksina ajalehtede huumorinurgas ilmuvaid kolmepildilisi nalju, viimane graphic novel ilmus väga ammu ning filmi sellest veel oodata ei ole. Visioon palus kunstnik Kristjan Gabralil joonistada Jan Kausi uue romaani ühest lõigust koomiks.

Teine romaan. Mul on veel kaks novellikogu, üks esseekogu, üks romaan ja üks luulekogu. Nii et kuues raamat. Siiski on hetkel selline tunne, et väheke peab tempot aeglustama, et eelistada kvaliteeti kvantiteedile. Mulle tundub, et nooruse tuhinas sai esimene novellikogu veidi liiga vara välja antud. Samas mingisugune alguspunkt pidi ju ka olema.

Jah. Ma näiteks novellidega teen kindlasti nii, et lasen neil veidi seista ja siis loen uuesti üle. Parem oleks seda laagerdamisprotsessi korrata mitu-mitu korda. Esimese romaani kirjutasin väga kiiresti valmis, suure tuhinaga. Tunne ütles mulle, et seda ei tohiks üle ka vaadata, ja nii ainukesed kõbimised, mis seal tehti, olid keeletoimetaja poolt. Selle teise romaaniga on hoopis teine tempo. Kogu protsess on võtnud kokku aega neli aastat, neid ülelugemisi on olnud palju. Ühelt poolt on see hea, et saab üle mõelda, läbi mõelda, viimistleda. Teisalt ma kardan sellist teksti hüppelisust, et parandatud kohad on hiljem paista. Ma ise ei suuda seda objektiivselt hinnata. Igatahes on ta romaanim romaan kui esimene. Ausam oleks esimest nimetada lühiromaaniks või jutustuseks.

Ta räägib ühest Tallinna noormehest ja tema eneseleidmisest. Paari sõnaga on seda raske edasi anda. Ma tahtsin kirjutada väga eetilise loo, aga minu arust ei ole huvitav lugeda ilukirjandust, kus moraalipisted tulevad varjamatult esile. Mina ise ei tahaks midagi sellist lugeda, kui ma vajaksin varjamatut moraaliseletamist, loeksin ehk ennem juba artikleid või läheks kuulaks jutlust.

Raamatu peategelane on minu nägemuses ühtlasi ka antikangelane, tõsi, mitte küll puhas antikangelane, pigem selline karakter, kellele saab kaasa elada, teda mõista. Tema eneseleidmine on ka suhteline, tegelikult jääb see lugeja otsustada, kas ta leidis õige teeotsa üles või mitte ja kui ta leidis, siis kas ta seda ka näeb.

Mulle meeldivad raamatud, mis algavad siis, kui nad lõppevad, et sa saad edasi mõelda. Paljude autorite raamatuid kirjutatakse ka edasi fännide poolt, nagu Tolkien näiteks. Mõneti teeb seda ka Kristjan Gabral, kuna ta mõtestab mu loomingut omal moel lahti, kindlasti minu jaoks ootamatul viisil, mille üle on mul väga hea meel.

Psühholoogiline realism, mis on erinev žanrivalik sellest, mis Eestis praegu moes on. Levinud on unenäolisus, muinasjutulisus, lustlik mäng arhetüüpidega või Eesti kultuuri baastekstidega, mida Kivirähk harrastab, või siis sukeldumine inimteadvuse kihtidesse, nagu teeb Toomas Raudam. Mina püüdsin jutustada mõnes mõttes tavalist lugu, aga samas pidin lisama vürtsi nii, et lugu jääks endiselt usutavaks. Näiteks inimrööv. Psühholoogiline realism on romaanikirjutuse põhivõti, see on parim meetod kirjeldada asju, mis minu jaoks tähtsad on, nagu vastutustunne või inimese surelikkus. Kuna olen ise viimasel ajal palju reisinud, siis teevad seda ka minu tegelased, näiteks toimub üks episood Roomas. Maailm muutub väiksemaks. Just hiljuti kuulsin, et Finnair hakkab pakkuma kuuetunniseid lende Indiasse. See on ju vähem kui autoga Võrusse ja tagasi.

Ma ei ole koomiksite vastu eriti huvi tundnud, kuid kunstiliigina on ta täiesti aktsepteeritav, teda ei tohiks kirjanduse vallast välja arvata. Näiteks Olimar Kallase lood olid ju superhead, need olid väga head kirjandusteosed, täis väga vaimukaid kilde. Minu jaoks on ta sarnane Oskar Lutsuga, kelle loomingust on väga palju väljendeid jõudnud tänapäeva kõnekeelde, näiteks "mis kinni ei jää, saab kinni löödud". Minu kõnes on mitmeid kilde, mis on pärit Olimar Kallaselt - "Kas te olete jäätükk või inimene? Kahjuks ei kumbagi, olen Krahv" ja nii edasi. Olimar Kallas on osa eesti kirjandusest ja ma arvan, et ta vääriks lähemat uurimist. Minu jaoks ei ole interdistsiplinaarsus pelk sõnakõlks, vaid see tõesti meeldib mulle ning koomikski on kujutava kunsti ja kirjanduse sümbioos.

Ma usun küll.