John Bull avas suveterrasside hooaja

Varajasi suvitajaid jätkus esmaspäeva lõunal pubisse küll. Kui Eestis peaks korraldatama restoraniterrasside iludusvõistlus, oleks Bullil koht esikolmikus garanteeritud: kohe siinsamas üle vee on Kuressaare loss, teiselt poolt näeb merdki, suured puud päiksele ja vihmalegi varjuks. Siitsamast viib sild saarele, millel kunagi ilmselt lossi eelkindlustus asus. Ja pardid - mõned kombekalt vees, mõned omavahel tülitsemas, mõned inimestelt palukesi noolimas.

Aga päris hooaja hoogu veel sees ei ole, menüü on auklik: pelmeenid olid otsas, alkoholivaba õlu oli otsas, punane majavein sai just otsa, seljanka oli köögis sööjaid oodates leigeks läinud. Ettekandjad on tublid, majaveini asemel pakuti teist, veel parematki.

Välisel vaatlusel võis arvata, et inimesed armastavad seda kohta, rahvast jätkus, aga näiteks sada meetrit eemal olevasse söögikohta enam mitte.

Et oleks põnev ja teistest erinev, on sisustusega kõvasti vaeva nähtud: baarileti asemel on vana kollane buss, nina peal slaavi tähtedega PAZ, seinal ripub(!) vana mootorratas, üks sopp kannab nime "Miilitsa piirkonnavoliniku kabinet" ja seda piiravad punased kardinad, millel kiri "Kõigi maade proletaarlased, ühinege!" Kabineti seinal Lenini portree. Nii et briti John Bulli kooriku sees õitseb vana nõukogudeaegne nostalgia. Veel vanu plekksilte: Long vehicle, Tervishoiupunkt, tänavanimed, oh, mida kõike veel. Aga las olla, kõike on nii palju, et see üheks mõnusaks segapudruks kokku sulab.

Süüa saab John Bulli nimelises punanurgaga söögikohas hästi. Valikus on 15 põhirooga, supid ja salatid ja õllesuupisted veel lisaks. Praade on võimalik tellida kas väikese või suure portsjonina, kuigi välisel vaatlusel oli väiksel prael lihtsalt väiksem taldrik, aga toitu oli enam-vähem samapalju, kui suures.

Salatite ja suppide hinnad olid silmapaistvalt väikesed, kahekümne krooni sees. Oa-singisalatisse kuulusid peale nimetatud osiste veel kurgid ja tomatid, kõik see oli ohtra ja maitsva majoneesikastmega üle valatud - väiksemaks eineks piisav. Samalaadi portsjon oli ka hakkliha-kartulivorm. Hästi kodune ja armas söök.

Suured praed olid kah oma pubilikul moel maitsvad, nii kanafilee kui ka kadakamarjadega maitsestatud sealiha.

Klaasiveine oli kolm punast ja kolm valget, hea valik, head veinid. Valge oli külm ja punane polnud liiga soe. On erakordselt meeldiv, et üks pubi veini õllega samaväärseks joogiks peab ja sellesse vähemalt sama lugupidavalt suhtub.

Lahtiolekuaegadest on Bullil ainult algus kindel: kõrts tehakse lahti kell 11, aga kinnipaneku aega kirjas ei ole. Võib arvata, et see on üks hea peokoht - kui hoog sisse tuleb, siis ära vist ei aeta.