Linnateatri suvelavastus piidleb hingekaevu

Miks meie hingekaevud aeg-ajalt tühjenema kipuvad ning mida teha, et neid uuesti veega täita - see on temaatika, mille ümber keerleb tuleval reedel Lavaaugus esietenduv Jaan Tätte näidend "Kaev".

Tahtmata inimesi ära hirmutada lausus lavastaja Indrek Sammul, et see suvelavastus on pigem nukker ja intiimne. "Žanr oleneb sellest, kuidas inimene seda vastu võtab," lausus ta ning lisas, et etenduses on päris palju huumorit. Samas möönis Sammul, et ennast ära tundvale vaatajale võib ta aga ehk nukraks tegevalt mõjuda küll.

Kui mõiste "suvelavastus" seostub enamasti laulu, tantsu ja suure liikumisega, siis sellest kontekstist peaks "Kaev" siiski kõvasti eristuma ning pakkuma hoopis intiimsemat kõneviisi. Tegijad mõistagi loodavad, et vaataja etenduse järel end teise pilguga vaadata oskab ning oma hingekaevu siis ehk nii kergelt enam ära kuivada ei lase.

"See lugu hakkas minuga kõnelema," põhjendas Indrek Sammul materjali valikut. "Kaev" on lugu inimestest, kes on jõudnud oma elus teatud punkti. Usku enam ei ole, armastust samuti mitte ning ainus, mis alles jäänud, on lootus. Mis teha aga siis, kui ka lootus hakkab vaikselt kaduma. Lugu otsib vastuseid küsimustele, mis jääb siis järele, kuhu ja kuidas edasi minna ning millest abi otsides kinni haarata?

Igapäevaelus dikteerib päev oma rütmi ja öö oma ning kuhugi vahele jäävad hetked, mil me ei pääse sellest, et peame enda sisse vaatama. Vaja on leida vastuseid küsimustele, kes me oleme ja kus me oleme? Inimlik loomus käitubki nii - selleks, et need sunnitud otsavaatamise hetked oleksid väga põgusad, venitatakse võimalikult pikaks nii päev kui ka öö. Ühel hetkel võib aga üks inimene olla teisele ingel või päästerõngas, millest kinni haarates võib elu uuesti mõtte leida või üks inimene avada teise jaoks kanalid ja taas on väge edasi minna, sest leitud on armastus või uus usk iseendasse.

Näitleja Indrek Sammulile on "Kaevu" lavale toomine lavastajadebüüdiks, üht ametit teisele ta eelistada ei osanud, kuna mõlemad on rasked omal moel. Kas esiklavastusele järge tuleb, ei söandanud ta esialgu öelda, lausudes, et kõik sõltub sellest, mis mälestus sellest protsessist lõpuks alles jääb.

Autor: Ülle Hallik