Piraadid läbi ajaloo

Heiki Haljasorg 26. mai 2006, 00:00

Kreeka sõna peirates ja ladina sõna pirata tähendavad eesti keeles mereröövlit, kuid võib ka öelda kaaperdajad, bukanjeerid, flibustjeerid, korsaarid, vitaalivennad, rannaröövlid. Need nimed on sajanditega kogunenud.

Esimesed mereröövlid tegutsesid Vahemerel, mille idakaldal asub tänapäeval Liibanoni riik, kuid vanasti elasid seal foiniiklased. See oli rahvas, kes leiutas tähestiku, aitas Saalomonil templit ehitada, asutas Kartaago ning kelle seedripuu ja purpurriie oli väga hinnatud. Foiniiklased olid head meresõitjad ning neid on mainitud ka esimeste piraatidena.

Foiniikia kultuuril oli tugev mõju kreeklastele, kes ei võtnud neilt üle mitte ainult alfabeedi, vaid ka koloniseerimissoovi ja piraaditavad. Üks vanakreeka müüt räägib veinijumal Dionysosest ja ta vangistanud suurt lunaraha igatsevatest mereröövlitest. Dionysosele niisugune asi ei meeldinud ja ta moondas end lõviks ning piraadid hüppasid laevalt merre, muutudes seejärel delfiinideks.

338. aastal eKr vallutas Makedoonia kuningas Philippos II Kreeka. Tema surma järel valitsejaks saanud Aleksander Suur otsustas merel korra maksma panna. Nii toodi tema ette üks piraat, kellelt kuningas nõudis vastust küsimusele, miks ta on mereröövel. Kinnivõetud mees seletas, et ta tegutseb samadel motiividel, mis suur kuningas, ainsaks erinevuseks on see, et teda nimetatakse sellise tegevuse eest piraadiks, aga Aleksandrit valitsejaks.

146. aastal eKr vallutas Rooma armee Makedoonia ja Kreeka. Rooma hilisem silmapaistev riigimees ja väejuht Julius Caesar puutus mereröövlitega kokku juba varases nooruses, ta langes nende kätte vangi. Kreeka ajaloolase Plutarchose järgi käitus Caesar piraatidega kartmatult ja võimukalt. Mereröövlid nimetasid Caesari eest nõutava lunahinna, aga Caesar ütles, et tema eest tuleb poole rohkem lunaraha küsida. Kui Caesar oli vabaks ostetud, siis hankis ta mitu suurt laeva ning lasi piraadid kinni võtta ja üles puua.

Caesari kaasaegne Pompeius korraldas piraatide vastu mitu sõjaretke. Rooma elanikud olid mereröövlite peale tõeliselt vihased, kuna toiduainete hinnad olid nende tegevuse tõttu kaubateedel väga kõrgele kerkinud. 67. aastal eKr puhastati Vahemere lääneosa piraatidest ning Kiliikia rannikul, tänapäeva Türgi alal, põletati üle tuhande mereröövli laeva, hävitati ka nende linnu, sadamaid ja külasid. Pompeius kohtles piraate siiski suhteliselt leebelt. Nad jäid ilma küll oma kokku varastatud varandusest, aga neid ei müüdud orjadeks, vaid lubati vabade inimestena lahkuda. Kõik - sõjamehed, kaupmehed, Rooma rahvas ja isegi piraadid - võisid rahul olla.

Pärast Lääne-Rooma keisririigi hävimist 476. aastal pKr hakkasid eurooplasi kimbutama araablased ja viikingid, viimaseid kutsuti ka normannideks ja varjaagideks. Keskaegsel Läänemerel korraldasid röövretki peamiselt rootslased, eestlased ja taanlased. 1187. aastal põletasid "Idamere paganad", nagu kroonik ütleb, maha Rootsi linna Sigtuna. Kes selle taga konkreetselt olid - karjalased või eestlased -, selle üle pole vaidlused veel lõppenud.

14. sajandi lõpul ja 15. sajandi alguses tegutsesid Läänemerel vitaalivennad ehk eluvennad. Nad said nime selle järgi, et varustasid Taani kuninganna Margarethe I poolt piiratud Stockholmi linna toiduainetega. 1394. aastal vallutasid vitaalivennad Gotlandi, mis muutus täielikuks röövlipesaks. Saksa ordumeister Konrad von Jungingen vallutas saare tagasi 1398. aastal.

1414. aastal sõlmisid Narva ja Tallinna esindajad kokkuleppe, milles määrati esmakordselt siinmail kindlaks rahaline tasu uppunud varanduste päästmise eest.

16. sajandil Kunda läheduses elanud mõisnik Marcus Berg ei lubanud ühel laevameeskonnal oma laadungit päästa. Laevatrossid raiuti katki, laeval olev kaup omastati ja meeskond peksti läbi.

Virumaa Muuseumide Toolse piirkonna direktor Uno Trumm räägib järgmise loo: "11. novembril 1696 jooksis Uhtju saarte juures kividele Rootsi purjekas Püha Johannes, mille lastiks olid Pärsia kaubad. Laeva meeskond pääses rannale, kuid laeva, mida nad lootsid pärast tormi kividelt lahti saada, neil päästa ei õnnestunud, sest randlased vedasid laadungi minema ning panid laeva põlema. Üldjuhul pidasid randlased iga randa heidetud asja enda omaks, laeva puhul lubas kehtiv seadusandlus sealt lasti päästa (loe: röövida) alles siis, kui laeval mastid maha olid kukkunud. Seetõttu kandis iga randlane alati kaasas väikest kirvest, millega oli hea vante raiuda, mille peale mastid maha kukkusid ning laev oli lasti "päästmiseks" vaba. Püha Johannese lasti röövimist juhtisid Vihula mõisa rentnik ja Toolse mõisnik, saadud vara lasi oma tarbeks osta ka Palmse mõisaproua. Kuna Rootsi kuningas soosis sel ajal väga tihedat kaubavahetust Pärsiaga, korraldati rannas laiaulatuslik uurimine, mis hõlmas umbes tuhandet talupoega. Kuna röövliteo eestvõtjad olid aadlikud ning arvestati ka näljahäda, suhtuti röövis osalenud talupoegadesse üsna leebelt, vaid viis peasüüdlast hukati."

Hiiumaa kuulsaimaks mereröövliks peetakse Suuremõisa lossi omanikku, oma surnud poja mälestuseks Reigi kiriku taastanud parun Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternbergi. Rahvapäraselt hüüti teda Ungru krahviks. Ta surmas tüli käigus rootslasest laevakapteni Malmi. Kohtus süüdistati parunit laevade kaaperdamises, inimeste kadumises ja kaupade varjamises. Ta olevat meelitanud eksituledega laevu Hiiu madalale. Mõrva suudeti tõestada, kuid laevarööve mitte. Ungern-Sternberg saadeti 1803. aastal karistuseks Siberisse.

Viimasel kahesajal aastal on Läänemerel piraatlus vaibunud, viimased olulisemad sellelaadsed sündmused toimusid 19. sajandil, kui Krimmi sõja käigus kaaperdasid inglased ja prantslased Läänemerel Vene laevu.

Atlandi ookeani lääneosas asub troopiline Kariibi meri. Suured maadeavastused, soe kliima ja suured varandused lõid seal 17. sajandi alguses soodsad tingimused piraatluse arenguks. Hispaania asumaadest veeti emamaale hinnalisi aardeid, mille kättesaamine oli iga piraadi unistus.

Kariibi mere põhjaosas asub Jamaica saar. 17. sajandil saarel asunud piraatide keskust nimetati selle pahelisuse tõttu mereröövlite Babüloniks. 1692. aastal hävis Jamaica pealinn Port Royal maavärinas, mis usuti olevat Jumala karistus piraatide ebavoorusliku elu eest. Järgneva sajandi lõpul leidis oma lõpu ka India ookeanis asuv Betsimisaraka piraadikuningriik Madagaskari saarel.

Kõige kuulsam Kariibi mere piraat on Inglismaal sündinud Musthabe. Hõõguvad süütenöörijupid juustes, jõi ta püssirohuga segatud rummi. Tema tohutu must patsidesse punutud habe oli keeratud kõrvade taha ja tema mõõgavöös oli kuus püstolit. Inglise laevastik tabas ta 1718. aastal ning leitnant Maynard tappis ta. Pealtnägija sõnul oli Musthabemel kakskümmend viis haava, millest viis olid kuulihaavad.

Seoses tsentraliseeritud suurriikide tugevnemise ja rahvusvahelise koostöö paranemisega 19. sajandil hakkasid mereröövlite kuldajad mööda saama. Siiski ei ole piraadid siiani päriselt kadunud. Osa piraate on kolinud lennukitesse, ehedaid mereröövleid võib veel kohata Malaka väinas, kui seal suure kullalastiga ja ilma turvameeskonnata ringi seilata.

Juha Ruusuvuori on tabavalt seletanud, miks mereröövlid olid, on ja kahjuks ka jäävad. Kui üks Nigeeria kodakondne hakkaks mereröövliks ja saaks lõbusõidujahilt saagiks ühe videokaamera, siis võiks ta elatada oma peret koos vanaema ja vanaisaga aasta aega. Mereröövimises on risk suur, aga suur on ka võimalik tulu. Kui inimesed saavad ausa tööga süüa ja juua sama hästi kui muistsed piraadid, siis röövitakse vähem. Pole midagi imestada, et Araabia Ühendemiraatides, kunagi tuntud kui Piraadirannik, ei hakata mereröövliks, vaid puhatakse ausate inimeste kombel.

Fotod: Meeli Küttim

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:16
Otsi:

Ava täpsem otsing