Vana mees ei taha koju jääda

Samas ei välista kolme kuu pärast 79aastaseks saav Lieberg, et OÜ Väätsa Agro uued omanikud, noored poisid, võivad paluda tal jätkata nõunikuna. "Eks näis, hetkel on rangid kaelast ära ja saan endale lubada pisukese puhkuse," räägib Lieberg oma koduses kabinetis nahktoolis istet võttes.

"No sa pole ju kunagi õieti puhanud," võtab kabinetti sisenenud abikaasa Heljo hetkeks jutujärje üle ja lisab täpsustuseks: "Ainult lühemad tööpäevad on sul puhkuse ajal olnud."

Liebergi kabinet on avar. Seinu kaunistavad pildid ja raamitud aukirjad viitavad, et tegu on väärika ja mälestusi hindava perega: kunstnik Lembit Saartsi maalitud portreed abikaasadest Liebergidest, vanapaari kuldpulma tähistav meelespea, peaminister Mart Siimanni õnnitlus Endeli 70. sünnipäeva puhul ja peaminister Andrus Ansipi tänukiri Liebergidele kui kauni Eesti kodu rajajatele. Oma praeguses Väätsa eramus Järvamaal on Liebergid elanud alates 1963. aastast.

Lugematu hulk omaaegseid aukirju on aga kapiuste taha silma alt ära pandud. Kusagil seal on ka neli Lenini ordenit ja sotsialistliku töö kangelase tunnuskirjad. "Minule on need ordenid antud, ega ma pole neid ise küsinud," ei häbene Endel Lieberg kunagist kõrget tunnustust, aga samas ei eksponeeri seda. Liebergi juhtimisel sai 9. Mai kolhoosist Eesti tuntuim ja edukaim kolhoos, millest kasvaski välja Eesti üks suuremaid põllumajandusettevõtteid Väätsa Agro.

East hoolimata näeb Endel Lieberg vägagi kõbus välja. Eriti reibas on tema hääl - ta räägib kõlavalt ja valjult. Ainus asi, mis teatud terviseriket reedab, on veidi küürus selg. "Radikuliit, vahel lööb lausa jalad alt ära," tunnistab Lieberg. "Aga pole hullu, täna sain isegi muru niita."

"Arvestades isa vanust, on ta üle keskmise heas toonuses," kinnitab noorem poeg, veresoontekirurg Jüri Lieberg ja lisab, et eks ta jälgib isa tervist pidevalt. "Tõsi, ta selg pole enam nii sirge, kui varem oli."

Endel Liebergi sõnul hoiab teda vormis pidev õues tegutsemine. "Kui jääd voodisse, on asjad õige pea ühel pool," teab ta reipuse retsepti. Pensionile jäämisest Lieberg ei unista. Kas ta aga osalusest teenitud miljonite eest alustab uute projektidega, ta ka öelda ei taha. "Me, endised viis osanikku, oleme kokku leppinud, et rahaga seonduvat ei kommenteeri," kõlab Liebergi resoluutne vastus. Hoopis meelsamini räägib ta minevikust.

Kui Lieberg 31. jaanuaril 1954. aastal tollase Koidu kolhoosi esimeheks pandi, oli kolhoosis 70 lehma, 130 hobust, 2700 hektarit põldu, mitte ühtegi traktorit ja 80 töötajat. Nüüd on majandis 2200 lehma, 3000 siga, 4500 hektarit haritavat maad ja 180 töötajat. Aastate jooksul on lisaks tootmishoonetele ehitatud välja majandikeskus, rajatud üle 200 korteri ja ligi 50 ridaelamut, uus koolihoone, basseiniga lasteaed ja palju muud.

Liebergi sõnul arenesid nad kiiresti tänu sellele, et kasutasid osavalt ära tolleaegseid võimalusi. "Kuna olin pikka aega Nõukogude Liidu Ülemnõukogu saadik, siis võisin nii mõnedki kabinetiuksed Moskvas jalaga lahti lüüa ja sain täiendavaid ressursse," tunnistab Lieberg. "Näiteks ajasin lausa liidu fondist välja asfalti osa Väätsa teede katmiseks." Liebergi sõnul ületas majand tihti ka tootmisplaani ja sai selle eest vastu ehitusmaterjali, tehnikat ja muud vajalikku.

"Väätsa häda on selles, et omal ajal sai majandikeskus liiga mastaapselt välja ehitatud," möönab ta nüüd. "Mõni lollus jäi õnneks ka tegemata. Näiteks tahtsime ehitada suure tervisekeskuse. Vald ei oleks seda praegu suuteline ülal pidama."

Enda teeneks Väätsa elu edendamist mees aga ei pea. "Mina pole kunagi üksi tark olnud, tark otsus sünnib ikka kollegiaalselt. Kui aga otsus tehtud, siis tahan ma, et see viidaks ellu üksmeelselt."

Kõige enam soovib Lieberg, et Väätsa Agros käiks tootmine edasi. "Oma osaluse müümisel pidasin silmas, et majand jääks ikka Eesti kapitali kätte," kommenteerib ta.

Lieberg loodab, et uus suuromanik OÜ Windmühle ja kolmandiku aktsiate omanik Lillepeade pere teevad koostööd.

"Väätsa Agrosse oleks lähema kümne aasta jooksul vaja investeerida vähemalt sada miljonit krooni - aastate eest ehitatud hooned lagunevad ja tehnika tahab uuendamist," lisab Lieberg.

Minu isa suudab maailma asjade peale mõelda laiemalt. Kui paljud vanemad inimesed ei kipu tulevikku vaatama ja põhjendavad seda sellega, mis nüüd mina, vanainimene, enam unistan, siis isa räägib entusiastlikult, kuhu ta tahab jõuda ja mida teha näiteks kümne aasta pärast. Peaasi, et tal oma unistuste teostamiseks tervist jätkuks. Samas usun, et just tema rahutu hing hoiab teda tegusana.

Mind ja venda Tõnu kasvatati kõige tavalisemates oludes. Kuigi isa majandijuhina teenis hästi, ei tähendanud see, et meile võimaldati karvavõrdki paremaid olusid, kui oli teistel ümbruskonna lastel. Olen oma isa üle uhke. Tema oskus teha oma tööd pühendunult on mulle eeskujuks. Väliselt paistab isa võõra inimese jaoks ehk liiga konkreetsena, kuid tegelikult on ta teistest inimestest ja eriti lähikondsetest vägagi hooliv.

Oleme kaks vana saurust - Lieberg on ühes majandis töötanud 52 aastat, mul saab pool sajandit täis. Mind küll omal ajal kadedaks ei teinud, kui tema ajas Moskvas oma majandi heaks lisalimiite välja. Ega siis mina ka maganud - mina sain jälle teisest kohast ressursse. Pealegi tegi Liebergi kolhoos ilma eelkõige piimatootmises, meie aga olime üks parimaid teraviljakasvatajaid.

Usun, et kumbki meist pole nende aastate jooksul muutunud ülemuseks - ikka on meil mahti peatada auto põllu veerel ning küsida traktoristilt, kuidas tal läheb. Me mõlemad teame väga hästi, et ükski dirigent pole midagi väärt, kui tal pole orkestrit. Kui sul on head spetsialistid ja kord majas, siis teeb tööinimene rõõmuga tööd.

Olen Endel Liebergi meeskonnas töötanud 30 aastat ja võin öelda, et kuigi vahel võib Endel ka rusikaga lauale lüüa, on ta üldjuhul meeskonnatöö pooldaja. Ta on alati suutnud enda ümber koondada tõhusa tuumiku. Muidugi on tal tänu edukalt tegutsevale majandile olnud võimalik saada oma meeskonda paremad spetsialistid. Hästi välja arendatud kohalik sotsiaalsfäär, kõrgem palk, autoostuload ja muud hüved meelitasid omal ajal inimesi. Hindan ka Endeli kohanemis- ja õppimisvõimet, tänu millele on põllumajandustootmine Väätsal edukalt üle elanud kõikvõimalikud suunamuutused ja tuuled.

Väita, et Väätsa vald võrdub Väätsa Agro võrdub Endel Lieberg on kindlasti vale. Tõsi, aastaid tagasi mängis kolhoos kohalikus elus suurt rolli. Nüüd saab valla umbes 800 tööealisest inimesest kohalikus majandis tööd vaid alla neljandiku.

Samas nendin, et Väätsa majandis on korralikku tööd osatud ja osatakse endiselt teha. Tunnustan mulle vanuse poolest vanaisaks pasliku Endel Liebergi vitaalsust. Mulle tundub, et ta on kogu aeg lennus. Vallamaja asub Liebergi kodust sadakonna meetri kaugusel ning harva näen ma peremehe autot tööpäeviti koduhoovis, ikka seisab see Väätsa Agro kontori ees.