Vinitaly kui veinigurmaani kevade väärikas algus

Vinitaly tähtsaimaks võistluseks on rahvusvaheline veinikonkurss, mida tänavu peeti juba 14. korda. Kutse selle konkursi žüriis osalemiseks tuli mulle veidi ootamatult, kuid liialt pikka järelemõtlemisaega vastuse andmine ei nõudnud - sellise auväärse pakkumisega just iga päev ei kostitata. Nii pakkisingi 28. märtsil kohvrid ja veetsin järgnevad kaks nädalat Veronas.

Kõik, kes on messe külastanud, teavad, et nendega kaasnevad alati ka konkursid, võistlused või premeerimised, mis annavad osalejatele võimaluse selgitada välja oma toodete koht turul. Tingimused on osalejasõbralikud. Võitjad saavad oma toodete turustamiseks lisaargumente ja kaotajad riskivad vaid osalemistasu suuruse summaga. Mingit häbiposti panekut ei toimu.

Vinitaly rahvusvahelise veinikonkursi korraldajad annavad endast maksimumi, et kõik osalejad oleksid täiesti kindlad, et konkursitulemused on objektiivsed ja erapooletud. Nende edu saladuseks on väga põhjalik süvenemine logistiliste probleemide lahendamisse.

Üle kogu maailma kogunes kokku 105 žürii liiget, kes saabusid Veronasse erinevate lendudega ja vajasid majutamist. Rühma- ja bussijuhid said selle kõigega edukalt hakkama, kuna kõik žüriiliikmed olid oma rahvusele, rassile või ego suurusele vaatamata ootamatult täpsed.

Konkursile pandi 3493 veini, mis vajasid dokumenteerimist ja anonümiseerimist. Pärast hinnete andmist need töödeldi ja selgitati välja võitjad. Selleks olid korraldajad palganud notaribüroo, kelle kuueliikmeline seltskond tegeles umbes kolme kuu vältel ainult veinikonkursiga. Lisaks olid veel andmetöötlejad ja laomehed. Nende töö toimus kosmosetehnikale lähedase kindlusega - vaid ühel korral juhtus väikene segadus, mis kohe lahendati.

Lõpuks tuli veinid õigel ajal jahutada, vajadusel dekanteerida ja žüriiliikmete pokaalidesse valada. Sellega tegeles tegus ja elegantne sommeljeede rühm, kes jalutas veine valades maha üle 36 kilomeetri.

Korraldajate igal sammul oli näha, et nende jaoks ei ole olemas vähetähtsaid nüansse. Mitte mingisugust ülenurga laskmist ei lubatud sündida. Hetketi tabasin end lausa kahtlemas, kas olengi üldse Itaalias. Õnneks eksisteeris elu ka väljaspool konkursisaali ja see oli igati vastavuses itaalialike klišeedega.

Vinitaly veinikonkursi žürii liige pidi päevas maitsma üle poolesaja veini, lisaks veel veinid lõuna- ja õhtusöögi kõrvale. Tegemist oli üpriski mõistliku töökoormusega, sest maailmas on palju veinikonkursse, kus žüriil tuleb päevas hakkama saada isegi saja veiniga. Eestis on seni maksimum ulatunud 75 veinini.

Tavakohase veiniajakirjaniku tööga on hinnete panemisel vähe seoseid. Suutmaks veinide aroome ja maitseid edukalt sõnadeks vormida, peab degusteerija olema emotsionaalne ja subjektiivne. Numbriliste hinnete panemine on aga rohkem nagu veinimeistri esitatud kontrolltöö hindamine. Isegi kui vein peaks emotsionaalselt üliväga meeldima, ei saa vigade esinemisel talle kusagilt punkte juurde võluda. Objektiivsust lisavaks teguriks on paljuliikmelise žürii kirju koosseis. Ühes on nii professionaalsed veinimeistrid kui ka ajakirjanikud.

Liigset aega mõtisklemiseks ja mõnulemiseks ei anta - kindlas rütmis saabuvad üha uued ja uued veinid, mis vajavad hindeid. Ainsaks rütmi segavaks toiminguks on mõne žürii - me olime jagatud 21 žüriisse - poolt teise näidise tellimine, et vältida korgivea või muu juhusliku apsu all kannatava pudeli tõttu ebaõiglast hindamist.

Inimesed on erinevad ja nii oli žüriiliikmete hulgas neid, kes suutsid töö kõrvale juturaamatut lugeda, ja neid, kes oma paberite täitmiseks ka vaheaja algusest pidid lisa näpistama. Viimaste ergutamiseks lõbustati meid igihaljaste Italopopi meloodiatega, mis mujal maailmas kuuluvad liftimuusika klassika hulka. Viisakusest võõrustajate vastu kõvahäälset nurinat keegi kuuldavale ei toonud. Samas, kui ühel päeval hotellist messi suunas teele asusime, oli üks bussidest kummaliselt pooltühi. Uksest sisse astudes taipasin ka põhjust - bussijuht kostitas reisijaid oma lemmikmuusikaga. Ei jäänud minulgi muud üle, kui teises bussis kilukarpi mängida.

Verona kohalik toit on eestlase jaoks üpriski harjumatu. Olulised lihaloomad on seal eesel ja hobune. Ehmatada pole põhjust, Verona on ka tänapäeval väga oluline transpordisõlm, kus kohtuvad lääne-ida ja põhja-lõuna suunalised kaubaveod. Praegu tähendab see tohutut raudteejaama ja hulganisti konteineriterminale, kunagi ammu aga käis see kõik hobuste ja muuladega, kes mingil hetkel veolooma staatusest muutusid töörahva odavaks söögipooliseks.

Kui peate mõnes kohalikus osteria's valima eesli ja hobuse vahel, on kindlamaks valikuks veidi põtra meenutav eesel. Hobusehautise aroomid ja võimukas maitse vajavad veidi harjumist. Siiski pakutakse Veronas ka Eesti talupojaköögist ülituttavat toitu - kruubiputru. Itaalia keeles on toidu nimeks orsotto ja meie kruubipudrust erinevalt on teda keedetud puljongiga ning süües lisatakse võisilma asemel Garda järve äärset värsket oliiviõli.

Veinikonkurss toimus enne tegeliku messi algust, mistõttu messi ajal saime rahus tutvuda väljapanekutega. Tegemist on hiidmessiga, mille külastajatel on mõistlik oma tegevus hästi läbi planeerida. Paljudesse boksidesse pääsemiseks oli vaja eelnevalt aeg broneerida ja nii mõnigi tipptootja on huviliste massist ka piirangutest hoolimata ülekoormatud. Tegemist on ju ainulaadse võimalusega maitsta haruldasi veine neid taga otsimata. Mõistagi käib maitsmine tasuta, mis sajaeurose pudelihinna puhul on üpris kasulik investeering personaalsesse üldharidusse.

Vinitaly on eeskätt professionaalidele, vaid pühapäev on avatud uste päev linnarahvale. Kuna tegemist oli veel ka parlamendivalimiste päevaga, võis tulemust juba ette aimata. Pered väikelaste ja vanaemadega olid pigem normiks kui erandiks. Kiiresti väsinud mehepoegi ja lõbusaid naisi leidus kõikjal. Ühesõnaga, oli selline õllesummerlik madin.

Tagantjärele vaadates möödus kaks nädalat kiiresti ja oli kurnav, aga kui pakutakse võimalust taas osaleda, on minu jaatav vastus kindel!

Fotod: Arne Pajula

Autor: Arne Pajula