Meeste töö ja pereelu ühitamise raskus peitub hoiakutes

Läbi kasvatuse sisendatakse poistesse sotsiaalseid skeeme selle kohta, mida peetakse õigeks ja mida mitte. Need skeemid hakkavad aga meeste hilisemaid valikuid mõjutama. Traditsioonilisse arusaama mehelikkusest kuuluvad kolm tegurit - naiselikkuse kartus, tundetus ja staatus.

Hirm naiselikkuse ees tingib seda, et mehed väljendavad oma tundeid vähem, kardavad enam lähedust ja tunnevad pelgust kõige selle ees, mis võiks osutada naiselikkusele. Need meeste hirmud tingivad seda, et teiste meestega hoitakse distantsi, ollakse kinnised ega soovita eriti oma probleemidest kõneleda. Oma mehelikkust tuleb kaitsta iga hetk ja ka selle hinnaga, et surutakse endas midagi maha.

Näiteks hirmu allasurumiseks näitavad poisid riskantsete tegevustega seda, et nad ei tunne hirmu. Tänu sellele on meestel raske tunnistada oma haigusi, väljendada oma hirme ja vajadusi. Kuid edukas olemiseks vajatakse ka võimu ja raha.

Mida enam omatakse teadmisi, varandust, staatust, seda edukam on mees. Kuna arusaam maskuliinsusest põhineb sissetulekutel ja omandil, toob see kaasa töö esikohale seadmise.

Mehed peavad edukust tööl enda hindamise seisukohalt oluliseks teguriks. Töökesksusest kujuneb meeste jaoks valitsev loogika. Kuid töö on normitu, sest puuduvad piirid selle kohta, kui kaugele võib jõuda või kui palju võib saavutada. Mida enam pühendutakse tööle, seda enam hakkavad mehed võõranduma iseendast.

Edukaks osutuvad need mehed, kelle jõud ja tervis lubab sellise tööpingega toime tulla. Kuid majandusliku edukuse tagamiseks on mehed nõus võtma ka enam riske.

Nii väidab 23,4% meestest, et nad on suuremate tulude saamiseks valmis riskima paljuga, 9,5% meestest väidab, et on suurema tulu saamise nimel nõus ületama üldtunnustatud moraali- ja eetikanorme.

Traditsioonilised arusaamad ilmnevad väga selgelt ka arusaamades võrdõiguslikkusest. Üheks võrdõiguslikkuse indikaatoriks peetakse küsimust sellest, kas perekonna majandusliku toimetuleku eest peaks vastutama eelkõige mees. 1993. a läbi viidud rahvusvahelise uuringu "Rahvused Balti riikides" tulemused näitasid, et 84% eestlastest arvas, et mehe peamiseks ülesandeks on raha teenida, naise kohuseks aga lapsi kasvatada. Kahjuks ei ole meeste suhtumises viimase kümne aasta jooksul toimunud olulisi muutusi.

Uuringust ilmnes, et nii arvab ikka veel 78,6% Eesti meestest ning vaid 8,3% vastanutest on vastupidisel arvamusel. Võrdluseks võiks tuua Soome andmed 2001. a, kus vaid 12% naistest ja 18% meestest oli täiesti nõus väitega, et perekonna toimetuleku eest vastutab eelkõige mees.

Kuna toimetulek on mehe peamiseks ülesandeks, tulenevad sellest ka mitmed alateadlikud hirmud (eelkõige hirm töötuksjäämise ja mittetoimetulemise ees).

Saadud tulemused on saadud uuringust "Eesti mehe tervis, hoiakud ja eluviis", mille viisid Eesti meeste olukorra analüüsimiseks läbi Tallinna Ülikooli uurijad aastatel 2002-2003. Eesmärk oli analüüsida Eesti mehe tervist ja seda mõjutavaid tegureid. Projekti käigus küsitleti juhuvalimi alusel 2521 18-63aastast meest.

Uuringust tuli välja ka meeste ja naiste eeldatava eluea erinevuste suurenemine. Kui stabiilsetes Põhjamaades on naiste eeldatav eluiga vaid 5-6 aastat meeste omast pikem, siis meil on naiste eeldatav eluiga ligemale 11 aastat meeste omast pikem.

Selle üheks põhjuseks on ülemäärane töörügamine, kuid samas ka mitmed ühiskonnas levinud iganenud arusaamad.

Tugevam panustamine tööle mõjutab negatiivselt peresuhete kvaliteeti. Kuigi ületöötamine võib olla individuaalselt nauditav, võib see perekonnaelule halvasti mõjuda.

Tekib surnud ring, kus mees väldib koduste probleemide lahendamist seeläbi, et veedab kauem aega töökohal.

Siiski saab eeldada, et mehed, kes on stressis majandusliku olukorra pärast, on vähem oma eluga rahul kui need, kellel majanduslikke probleeme ei ole. Meeste rahulolu mõjutavad nii peresuhted kui ka töö.

Mehed, kes pühendavad laste jaoks enam aega, on enam rahul nii oma majandusliku olukorraga, suhetega perekonnas kui ka oma eluga tervikuna.

Seega sõltub meeste rahulolu oma eluga sellest, kuidas tal õnnestub ühitada töö ja perekond.

Ühel pool on traditsiooniliste arusaamade surve ja vastutuse tajumine ning sellest tulenevad hirmud. Teisel pool on aga emotsionaalne vajadus läheduse ja seotuse järele.

Nende kahe sfääri edukas ühitamine tagab meestele vaimse tervise ja rahulolu, suutmatus suurendab aga rahulolematust ja võib viia depressiooni või ennastkahjustava tegevuseni. Seega on mehed haavatavamad, kui nad ise ja kogu ühiskond tunnistab.

Traditsiooniliste arusaamade kujunemisel mängib keskset rolli lapse sünd. Uuringud näitavad, et mehed töötavad rohkem siis, kui nad on saanud isaks.

Mehe tööaja juures mängib rolli ka lapse sugu. Nii ilmnes Austraalias läbi viidud uuringute andmetel, et kui esimene laps oli poeg, suurenes mehe töötundide arv aastas keskmiselt 84, tütre sünni puhul vaid 31 tundi.

Meie uurimuse andmetel kasvas meeste töökoormus alaealiste laste olemasolu korral oluliselt. Väga suured muutused ilmnevad aga nende meeste puhul, kel on kolm või enam alaealist last. Nende keskmine töökoormus oli üle 54 tunni nädalas. Seega tunnetavad mehed endi vastutust pere majandusliku olukorra eest ning seetõttu tehakse rohkem tööd.

Ületunde tehakse tavaliselt kas hirmust kaotada töökoht, lootuses saada palga- või ametikõrgendust või lihtsalt nauditakse oma tööd.

Ületunde teevad tavaliselt kõrgepalgalised töötajad. Meie uurimuse andmetel tegid kõige enam tasustatud töötunde nädalas spetsialistid (42,2 tundi), järgnesid juhid (41,6 tundi), oskustöölised (40,9 tundi) ja ettevõtjad (40,3 tundi). Kõik uuringus osalenud mehed tegid nädalas tasustatud tööd keskmiselt kokku 38,6 tundi.

Olulisemaks kui reaalselt töötatud tunnid tuleb aga pidada töö tähendust. Töö on mehelikkuse konstrueerimisel kesksel kohal.

Ideaalsel juhul võivad mehed olla uhked positsiooni ja teenitava palga üle. Töötust kipuvad aga mehed tajuma pigem isikliku ebaõnnestumisena kui ühiskondlikest teguritest tingitud üldise nähtusena. Töötust peetakse saamatuse märgiks ja ebaõnnestumiseks just nimelt mehena.

Viimastel aastatel on hakatud üha enam rääkima ka depressiooni suurenemisest meeste hulgas. Depressiivsus võib avalduda destruktiivses käitumises, perekondlikes, sotsiaalsetes, tööalastes probleemides ja haigustes.

Meie uurimuse andmetel ilmnes keskmine või raskekujuline depressioon kokku ligemale 28,5 protsendil meestest. Enamasti on need mehed teistest vanemad (üle 40 eluaasta), neil on madalam haridus ja nende seas on enam neid, kes elavad perest lahus või on lahutatud.

Autor: Jüri Uljas