Las võimalikud presidendid ristavad mõõke

Kaksteist kahandati seitsmele. Juunis peaks see arv vähenema neljale, juulis kahele, et augustis - nii loodetakse - koonduksid viis erakonda ühe presidendikandidaadi taha. Ja lõikuskuu lõpul valib Riigikogu nood astmed edukalt läbinud isiku Eesti presidendiks.

See viimased-langevad-välja süsteem on jabur. Juba esimene voor tekitas paksu verd. Isamaaliit süüdistas kolme partnerit kokkumängus, mis diskvalifitseeris nende esinumbri.

Algusest peale on neli erakonda kahtlustanud, et viies - Keskerakond - ei võta asja tõsiselt. Mitu poliitikut on mõista andnud, et Keskerakonna diil Rahvaliiduga on usutavam kui kompromisskandidaat neljaga. Värskelt kokkulepitud otsustamiste ajagraafik tunnistab siiski, et sõelumisega minnakse edasi.

Jabura süsteemi on sünnitanud jabur valimisseadus. Eestis ei ole ühtegi teist põhiseaduslikku protseduuri, kus lehmakauplemisel, mustal hobusel, ülejooksule meelitamisel, paari-kolme parteiliidri sobingul või suval oleks nii määrav roll kui sellel, mis toimub iga viie aasta tagant algul Toompea konvendihoones ja hiljem Estonia kontserdisaalis.

Kavalad tahtsid olla meie seaduste tegijad. Hirme oli pärast taasiseseisvumist mitmesuguseid ja umbusk suur. Kaheldi, kas sovetiaja ajupesust läbikäinud rahvas suudab arukalt otsustada. Riigipead on otsevalitud vaid ühes lõpptulemuseta voorus. Seejärel võtsid otsustusõiguse üle poliitikud.

Aga siingi nähti varitsemas kolli. Riigikogus võib jäme ots minna "vale" enamuse kätte. Abi leiti lati upitamises nii kõrgele (vähemalt 68 poolhäält), et seda suudab ületada ainult kandidaat, kes on vastuvõetav olulisele osale oponeerivast vähemusest. Kena juriidiline nõks. Üks väike häda. Riigikogu ei suutnud täita oma põhiseaduslikku kohustust ei 1996 ega 2001. Sestap kasutati mõlemal korral valimiskogu. Põhiseaduse Assamblee nägi ette, et sinna valitakse igast kohaliku omavalitsuse volikogust vähemalt üks esindaja. Juba esimesel kasutusel selgus, et küna on lõhki. Põhiseaduse järgi pole võimalik moodustada valimiskogu, kus osa erakondi ei oleks selgesti ala-, osa veel selgemini üleesindatud.

Eestis kehtiv haldusjaotus välistab võimaluse, et valimiskogu toetuks proportsionaalsusprintsiibile. Vallaelanike esindatus on seal mitu korda suurem linnaelanike omast. Samal ajal elab kogu rahvastikust maal napp kolmandik.

Moonutatult kajastab valimiskogu koosseis ka erakondade toetust. Rahvaliit rehkendab oma osaks tänavu üle 100 koha. Kui septembris vajatakse valijamehi, koguneb neid 347. Sada 347st on 28,8%. Samas teame, et Rahvaliitu toetas 2005. a kohalikel valimistel 12,5%, 2002 - 11,2%, Riigikogu viimastel valimistel 2003. aastal 13%. Teisisõnu: Rahvaliidu poolehoidjaid osaleb lõpphääletusel tublisti üle kahe korra rohkem, kui on erakonna toetus kogu Eestis. Keskerakonnale lisavad kohti jälle muulased.

Kuid ma pole siiski nõus nendega, kes väidavad, et aprillis käivitunud valimiskampaania on tuuletallamine, kus raisatakse aega ja raha. See on parim lahendus. Siiski, ajakirjandus ning avalikkus peaksid olema kriitilisemad. Ja hoolt kandma, et presidendirallis osalejate jutt ei muutuks liiga ümmarguseks.

Arutada, vaielda, ideedega võistelda on hädavajalik. Ka Arnold Rüütel, kui ta plaanib jätkamist, peab loobuma ettevalmistatud kõnede mahalugemisest ja kaitsma oma seisukohti väitlustes konkurentidega. Eesti vajab poliitilist diskussiooni hoolimata asjaolust, et põhiseadus seda riigipea valimiste eel ei nõua.

Autor: Enn Soosaar