Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Ei taha eramaad
Eramaa siin ja eramaa seal. Eramaa Piusa koobaste veerel, Saaremaal mererannas, Kuressaare vanalinna hoone sildil, Haapsalu majaomaniku peenramaal ja üldkäidaval külavaheteel.
Jah, eestlane on ikka omaette ja eraldi olemist vajanud, paraku valitseb viidamajanduses hetkel tohuvabohu. Maaomanik ei pea kohatuks peletavat kirja "eramaa" vajadusel hariliku pliiatsiga papitükile maalida, sobivaks sildimaterjaliks peetakse ka vanu liiklusmärke või ehitusest üle jäänud vineerplaate.
Suvalisest materjalidest tehtud silte ja neile maalitud arusaamatuid ähvardusi - ära tule või muidu - peetakse normaalseks privaatsust kaitsvaks abinõuks.
Mõni ei pea paljuks ka koeri eramaa sildile viidates rahulikult jõe äärt mööda jalutavale matkajale kallale ässitada - kurja urina ja hammaste välkumise peale paneb külaline jooksuga plehku, sest elu on kallim kui seadus. Ja omaniku tegevuse ebaseaduslikkuse üle sellises olukorras aega vaielda ei ole.
Oma kodu piire on ka enne eramaasildinduse popiks muutumist tähistatud, praegu aga mõjub "ei-tohi-või-muidu"-viitade rohkus lihtsalt väsitavalt. Täna ei suuda Eesti kodumärgistaja kohase ja kohatu vahel kahjuks enam vahet teha.