Kas linnaplaneerimises J.O.K.K?

Jüri Soolep: Linn ja linnaruum on väga võimsad vahendid, millega saab muuta maailma. Linnaehitus on võimas sotsiaalne tööriist. Nõukogude ajal olid linnade üldplaanid salajased, rangelt ametkondlikuks kasutamiseks. Linnaplaneerimist ei õpetatud, veel 80ndate lõpus oli planeerimine kui õppeaine ERKIs asendiplaani tasemel, linna üldisemate ruumiliste küsimustega ei tegeldud.

Nüüd on taas üle kümne aasta kõrgkoolis linnaplaneerimist loetud, aga selget üldpilti näiteks Tallinnas pole...

Margit Mutso: Iseseisvuse taastamise järel oli riigi prioriteet saada investeeringuid ja tõmmata ligi arendajaid, pinnas tehti väga soodsaks. Tänaseks on suhtumine jäänud muutmata.

Soolep: Alguses ei olnud linnadel planeeringuteks raha, ja kui tuli investor, sõlmis ta linnaga lepingu ja tegi linnavalitsuse eest detailplaneeringu valmis. Järk-järgult pidanuks omavalitsused enda kanda võtma planeerimise funktsiooni. Linnad ei tegele sellega, mida seadus nõuab - planeerimisega.

Helsingis on planeerimine linna monopol - linnavalitsuses töötab ca 200 arhitekti, kes tegelevad üldplaneeringute ja ka detailplaneeringutega. Meil antakse monopol ära.

Ülar Mark: Linn mitte ainult ei anna ära planeerimisõigust, vaid arendajal puudub ka vastaspool, kes linna või riigi huve esindaks ja toimuvat kontrolliks.

Tallinnas tähendab kontroll pigem valikut, kas annan allkirja või ei anna, sisulist tegevust on minimaalselt.

Mis hetkest on arhitekt planeerimis-ehitusprotsessis osaline?

Mutso: Arhitektile antakse tellija poolt konkreetne lähteülesanne: krundipiirid, ruutmeetrid, funktsioonid jne. Enamasti ei kaasata arhitekti planeeritava ala sisulise kontseptsiooni loomisse, selle teeb arendaja. Üldisi huvisid arvestava tervikvisiooni kogu alast peaks looma omavalitsus, kuid tal pole selleks ei finantse ega sageli ka tahtmist.

Sageli lähtub arhitekt oma töös hoopis kellegi teise visioonist. Isegi näiteks Tallinna linnaarhitekt, kes võiks ju olla suurte piltide looja, on tegelikult suht alama astme ametnik, kelle mõtteid suunatakse ülevalt poolt.

Suuri visioone loovad meil poliitikud. Nii on Tallinna juhtkond see, kes ütleb, kas oleme kultuurilinn, roheline linn jne.

Soolep: Ja parafraseerides: tavaliselt jätab visiooni loomata. Parimal juhul realiseerub ärimehe visioon hea arhitekti juures, aga tavaliselt hajub see detailplaani ja arhitektuuribüroo vahele ära. Nii juhtubki, et kõik võitlevad kõigiga, mitte ei räägi läbi.

Sõna ARHITEKT kasutatakse meie ajakirjanduses mütologiseeritud kujul. Tundub, et on olemas üks "arhitekt kui niisugune", kes tegeleb linnaga ja planeerib maju. On arhitekt-ettevõtja, kes töötab oma büroos ja teeb, mida tellija tahab, vastavalt oma moraalsele mõõdule.

Teine arhitekt istub linnavalitsuses ja peaks vaatama, et avalik huvi oleks tasakaalus. Tihtipeale aetakse need kaks segamini, kirjutades, et "arhitekt" on rikkunud jälle linnaruumis midagi ära.

Mutso: Kolmas arhitekt hakkab maja tegema, temalegi valatakse soppa kaela, et ta nii suure või sobimatu maja on teinud. Aga võimalik, et kehtiv planeering ei jätagi muud valikut.

Mark: Kaks esimest arhitekti loovad planeeringu ja sealne maht on kohustuslik lähteülesanne sellele kolmandale ehk arhitekt-disainerile. Kui ülesanne ütleb, et teha tuleb karp, siis muud võimalust ei ole.

Soolep: Püüame veel neljandat arhitekti luua, kes akadeemilisel või teoreetilisel tasemel oskaks midagi protsesside kohta öelda, pean silmas akadeemilist sfääri, arhitektide õpetajaid.

Mutso: Kui esimene, teine ja kolmas arhitekt saaks teha oma tööd vabalt, lähtudes eelkõige endi tõekspidamistest, oleks lõpptulemus ilmselt päris hea, aga siia lülituvad pahatihti mängud, mis käivad arhitektide pea kohal, kus arendajal ja poliitikutel on omad kokkulepped..

Soolep: Tähelepanuväärne näide on, kuidas täitus Viru kvartal.

Mark: Viru keskuse arhitektuurivõistluse võitsid päris loomingulise lahendusega Vilen Künnapu ja Ain Padrik. Detailplaneering, mille volikogu kehtestas, kergitas projekti tunduvalt, lisati ka maa-alune osa ehk bussiterminal, samas jäi projekti sisse ka veel tänavaid.

Seejärel tehti veel mahukam ehitusprojekt, milles pandi kinni tänavad keskuse sees, tõsteti väljak ära ja tehti suuremaks kaubamajja viiv galerii, mis oli konkursi võidutöös vaid käigutee.

Viru keskuse, Sakala ja Tartu kaubamaja skeemidele saab panna võrdusmärgi vahele. Tartus oli lähteülesandes linna nõue, et krundilt peab tänav läbi minema.

Tehti võistlus, võitja Raivo Puussepa projekti järgi pidi tulema kaetud tänav. Nii läkski, siis lisati mahule veel natuke ja tõmmati maja arendaja soovil veel natuke laiali ja tulemus on näha.

Konkurss toimus, kõik oli avalik ja demokraatlik, kuid protsessi juhtis arendaja, mitte linnavalitsus.

Ajakirjanduski ei teavita liiga palju avalikkust ega hoia diskussiooni üleval, sest ajakirjanduski elab kinnisvarareklaamidest?

Soolep: Kinnisvaraarendaja Indrek Toome ütles kuu aja eest, et Viru poeg tuleb, sest ta on "õige". Kogu arutelu on viidud loosungi tasemele, sest sisulistel argumentidel ei ole oma foorumit.

Eesti ehitusettevõtted, eriti suuremad, on muutunud arendusettevõteteks. Firma ostab maa, planeerib selle, tagab plaani läbimineku volikogus, palkab arhitekti, ehitab maja, jagab selle omandiks ja müüb oma kinnisvarabüroo kaudu edasi. 2005. aasta nelja suurema ehitusettevõtte käive oli 7,5 miljardit krooni.

Kui Nõmme halduskogu kooskõlastab detailplaane, käib otsust ootamata juba ehitustöö, Tallinna volikogu kehtestab uue majaga krundil detailplaneeringu ajal, mil majas on sageli siseviimistleja ametis. See ei ole ju seaduslik?

Soolep: Detailplaneeringud tehakse ja kinnitatakse väga kitsas ringis, avalikkuse poolt läbi arutamata.

Formaalselt on kõik õige, iga päev on mõne planeeringu avalik väljapanek, neid tehakse aga pisikeste kruntide kaupa. Nii ei ole arhitektidel, laiemast üldsusest rääkimata, jaksu kaasa rääkida. Seadusi tõlgendatakse ju nii, et detailplaneering saab muuta üldplaneeringut, kuigi just üldplaan peaks olema seadus.

Seadustest jõuame ka poliitikani. Ühiskonnas on ühelt poolt parteiline valimisnimekirja nomenklatuur ja teiselt poolt arendusnomenklatuur: Need on omavahel kokku sulandunud ja seda nimetatakse oligarhiaks. Eestist on saanud oligarhiline vabariik.

Arhitekt peaks olema parteist sõltumatu "salanõunik", sest ruum jääb ruumiks, aga arhitekt ei saa toimida sala- ega ka avaliku nõunikuna, vaid on "hoor rahamehe kaisus" (nagu Leonhard Lapin oma artiklis ütles).

Mark: Tallinnas on sarnane protsess olnud erinevate linnavalitsuste ajal, kõik parteid toimivad ühtemoodi.

Soolep: Selge on, et Keskerakonna juhtimise ajal kehtestati Viru detailplaneering ja kui nad võimule tulid, tõstsid teema uuesti välja. Küsimus on nüanssides, aga protsess on ühesuunaline.

90ndate keskpaigast on linnaplaneerimise õppesuunale tähelepanu pööratud. Kas on inimesi, kes oskavad planeerida ja tunnetavad ruumi?

Mutso: On inimesed, kes oskavad seda tööd. Küsimus on selles, kuidas seadused ja riigikord õigetel alustel linnaplaneerimist soosivad. Samas võivad planeeringut koostada kõik, kes on saanud 10 tundi planeerimisharidust - kinnisvaraplaneerijad, geodeedid, maakorraldajad.

Mark: Jah, ongi tulnud inimesi tööle Tartusse, Pärnusse, Rakvere, Kuressaarde, kuid nad teevad tööd seni, kuni nad ette ei jää.

Kui ruum läheb vastuollu rahaga, kui tuleb rahakotiga arendaja ja surub oma kava läbi, kaua nad jaksavad?

Arendajal on palgal arhitektid, juristid ning meediaruuporid. Omavalitsuste kaalutlusõigus on muutunud farsiks, samad arendajad on ka parteide suurrahastajad. See on sama, kui maksta advokaadile ja prokurörile palka ühest allikast.

Soolep: Aastatagune näide on Tallinna arhitektuurinõukogu laialisaatmine.

Kui too Sakala keskuse ümberehitusprojekti läbi ei lasknud, otsustati sellest loobuda. Ja pole ka seadust, mis ütleks, et nõukogu peab üldse olemas olema.

Kuidas saaks riiki aidata?

Mark: Nii riigi, omavalitsuse kui ka planeeringu tasandil peaks olema esindatud arhitektuurne mõtlemine ning sõltumatu rahastus. Sõltumatu poliitilisest otsusest ja oma arvamusega. Oleme arutanud, et omavalitsuse arhitekt võiks ametis olla 15 aastat, et iga uus linnavalitsuse ei saa teda lahti lasta.

Mutso: Arhitektide Liidu üldkogu tegi avalduse, et kogu planeerimine ja ehitustegevus on meie riigis ülepolitiseeritud ja sellest tulenevalt tekivadki hädad ja vead.

Aga meil ei ole Eestis instantsi, kellega üldse arhitektuuri teemal rääkida. Oleme arutanud, et oleks vaja apoliitilist riigiarhitekti, kes suudaks suunata vähemalt riigimaade kasutamist. Arhitektuur mõjutab kõiki, see on lai ja mõjus valdkond.

Tahame, et riik kõige suurema kinnisvaraomanikuna hakkaks tegelema arhitektuuriga, töötaks välja ideoloogia. Linnad tegelevad oma planeeringutega.

Aga kes ütleks, kuhu tulevad suured riigiasutused, riigiooper, valitsushooned, suuremad maanteed jne? See on riigi tasandil otsustamata. Samal ajal toimub sobivate maatükkide müük nii riigi kui ka omavalitsuste tasandil.

Ühel hetkel laiutatakse käsi, et olulisi objekte ei ole kusagile panna. Nagu nüüd, kui küsimuse all on riigiringhäälingu uus hoone, öeldakse, et ehitame Sütiste teele, sest mujale just nagu ei mahu, küsimata seda, mida see endaga linnaruumis kaasa toob.

Mis aga juhtub, kui kõik suuremad ning olulisemad objektid lükatakse linnaservadesse?

Kus võiks olla riigiooper ning kas ehk ka arhitektid saaksid riigile vihjeid anda?

Mark: Nii ütleb linnapea ka, et kuhu üks või teine konkreetne objekt siis panna. Ütelda pole mõtet, keegi peab enne tööd tegema.

Fakt on aga see, et enamik avalikke suurehitusi peaks olema linnakeskuses, need on ainsad, mis saavad linnale tähenduse luua.

Soolep: Arhitektide liit võttis kord üles Tallinna linnakeskuse küsimuse, kutsusime linnavalitsuse esindajad, maaomanikud, avaliku elu esindajad, ja leiti suhteliselt üksmeelselt, et linnavalitsuse hoone võiks asuda Admiraliteedi basseini juures.

Kuu aega hiljem abilinnapea ütles, et linnavalitsus tuleb sinna, kuhu oli suuremas plaanis mõeldud ooperiteater.

Arhitektid oskavad siiski suuremat pilti ju vaadata ja ka näha?

Mutso: Kahjuks on ka ühiskonnas reaktsioon väga skeptiline: ise keerate käkke kokku ja nüüd tulete musta valgeks rääkima...

Mark: Siin ongi võtmeküsimus: näidake mulle üks inimene riigis, kes ütleb, et mina vastutan arhitektuuri valdkonna eest ja ka kolme aasta pärast ütleb, et mina tegin. Samamoodi peaks olema Tallinnas ja mujal.

Mutso: Vastust küsimusele, miks ikkagi linn on planeerimata või planeeritud kaootiliselt, me ei saanud. Üks põhjus on ka selles, et üldine teadlikkus planeerimisest ja arhitektuurist on väga madal. Näiteks Saksamaal õpetatakse lastele arhitektuurimänge juba lasteaedades, rääkimata koolidest. Meil on koolides loodusõpetus, aga tehiskeskkonnast, kus elab enamik inimesi, ei räägi keegi.

Autor: Epp Alatalu