Tellis - karastunud saviplönn

Tean paljusid inimesi, keda ei jäta külmaks kirjadega leitud punane või kahvatukollane põletusahju kuumuses valmis küpsetatud saviplönn. Tihti pole aga ka kirjad olulised, rohmakas ja käsitsivormitud kivi on taas leidnud oma koha ka uutes hoonetes.

Üks laseb terve pliidi soojamüüri kirjatud kividest laduda, teine piirdub ühe krohvipinnast "rikkumata" jäetud kroonikujutisega tellise eksponeerimisega. Eks see ole maitseasi, põhiline on hoopis see, et vanade telliste väärtus taas ausse tõstetud saab.

Pärast seda, kui eelmisel aastal Aseri tehases käisin kaemas, kuidas sünnivad tänapäevased käsitöötellised, ei jäta ma kunagi mõnele rohtunud majaesemele sattudes ja punaseid kive leides neid ümber pööramata. Tõsi, enamasti vaatab sealt vastu tavaline pragune kivipind, aga ka see võib nii mõndagi jutustada.

Paljud kivid on tehtud lihtsalt ja rohmakalt, osa, ahjus tulele lähemal seisnud, peaaegu mustaks põlenud. Mõnedelt kividelt võib leida võilillelehtede jälgi, eks pärast vormist väljavõtmist laoti nad lihtsalt rohule maha. Omad käpajäljed on tihti jätnud ka uudishimulikud koerad või kassid. Üht sellist käpajäljega kivi võis näha Viljandi ordulossi väravamüüritises, aga eelmiseks aastaks oli see sealt kadunud.

Vanadest tellistest on saanud ka edukas müügiartikkel, nii mõnestki antiigipoest või kasutatud ehitusmaterjalidega kauplevast firmast võib neid endale soetada. Näiteks on Lahemaal Palmse mõisas põletatud telliste eest küsitud ka sadakond krooni tüki eest.

Kuressaares omale vanasse majja kodu rajava Tõnu Sepa sõnul läks tal hästi, kui ta kolm-neli aastat tagasi sai soetada hulga vanu ehitustelliseid, mis olid pärit Viljandimaalt Rõika peeglivabriku kunagistest hoonetest. "Toona maksid need alla krooni tükk, praegu on aga nad tihti juba uutestki kallimad," räägib ta.

On ka neid, kelle kogumiskirg on rahuldust saanud kena kivikuhila arvel, millega võib kadedaks teha nii mõnegi restauraatori. Hiiumaal Kärdlas elaval muinsuskaitseinspektoril Dan Lukasel on erinevates keeltes kirjatud erinevaid telliseid nii kaheksakümne ringis, neist nelikümmend üpris korraliku väljanägemisega.

"Umbes pooled on pärit vana Kärdla sadama kai lähedalt, Kärdla kalevivabriku vanadest ahjudest või mõne aurulaeva ahjust," selgitab ta. "Ülejäänud poole moodustavad Lõuna-Eestist, Tartust, Pärnust, Tallinnast, Hiiumaalt ja Soomest pärit kivid. Tuttavaid on ka üksjagu, kes leides teavad, kellele sellised kivid korda lähevad. Nii et seal, kus on, sinna tuleb juurde."

Wienerbergeri turundusdirektori Eero Kotli arvates jõudsid nii mõnedki mujalt Skandinaaviast pärit tellised meile kaubaveolaevade trümmides ballastina. "Kergete kaupade veol vajasid laevad paremaks veelpüsimiseks lisaraskust, nii kasutatigi selleks telliseid," lausub ta. "Pärast müüdi nad aga sihtkohas maha ja nii saadi mitmekordne kasu."

Selles, et ka Aseris toodetud käsitelliste seast võib tuleviks leida nende pinnalt erinevaid, otsekui juhuslikult sinna sattunud mustreid, ei kahtle Kotli sugugi. "Kahju ainult, et kunagi Aseris olnud tellisetootmise muuseumituba läks hingusele koos toonase direktoriga. Seal olnud materjale võib veel kusagil olla, aga kahju on ikkagi korvamatu."

Nii et kui on plaan lähiajal hakata tellisetöid tegema, tasub silmad lahti koduümbruses ringi vaadata. Kindlasti on kuskil mõni majavare, kus kunagiste tulekollete tellised tänaseks vee ja lume käes seistes väga lihtsalt müüritisest kätte saab, ei saa ju väärt ehitusmaterjali lasta raisku minna.

Enne 13. sajandit Eestimaal telliseid ilmselt ei toodetud, sest muinasarhitektuur ei tundnud kiviehitisi. Esimene kirjalik teave telliselöövi olemasolust pärineb aastast 1365, mil mainitakse telliselöövi Tallinnas Kopli poolsaarel.

16. sajandi lõpus mainitakse telliselööve Tartu ümbruses, Raadil ja Tähtveres.

Enim oli tegutsevaid tellisetootmisi aastatel 1860-1870, mil loeti kokku umbes 230-240 tegutsevat telliselöövi.

Enne I maailmasõda võis Eesti tellisetoodang olla 45-50 miljonit kivi aastas. Väärt ehituskive veeti meilt nii Helsingisse kui ka Peterburi.

Praegu tegutseb Eestis kaks tellisetööstust: Wienerbergerile kuuluv Aseri tellisetehas ning Võrumaal Misso lähistel toimetav OÜ Misso Savitööstus.

Kui juhtub nii, et lammutustööde või muude toimetamiste juures juhtub pilk pidama jääma kirjadega või märkidega tellistel või katusekividel, võiks sellest teada anda loo kirjutajale Äripäeva postiaadressil või siis meiliaadressil [email protected].

Veel parem, kui ka pildi saab saata. Kõik see info aitab abistada uurimustööd, mis võtab kokku Eesti ehituskeraamika ajaloo. Tore oleks, kui mõned kivide näidised jõuaksid ükskord ka Wienerbergeri tehase kavandatavale muuseumiriiulile.