Mees ja naine ootavad Pärnus

Neljas saalis esitatud väljapaneku peaesinejaks ehk staarkunstnikuks on seekord taani skulptor Betty Engholm oma hiiglaslike keraamiliste figuuridega.

"See on ainult murdosa tema loomingust, sadadest keraamilistest toolidest, tugitoolidest, diivanitest," rääkis näituse kuraator ja Pärnu uue kunsti muuseumi juhataja Mark Soosaar.

Koos maastikuarhitektist abikaasa Torben Michelseniga on abielupaar Sorö lähistel oma 200aastase rookatusega talumaja ümbruse põllud kaunistanud dramaatiliste kujudega, millest paarikümmet Pärnus näha saab.

Näituse teemast lähtuvalt on osa neist mehe- ja naisekujulised, näha saab kompositsiooni kummalistest appikarjuvatest keraamilistest figuuridest. Lisaks töödele võib jälgida videot kunstnikust ja tema huvitavast kodust.

Pärnu aktinäituse tänavuseks külaliseks on Valgevene, mida peetakse Ida-Euroopa sürrealismi sünnikoduks. Seda eeskätt tänu Marc Chagallile. Samuti on see maa olnud tänu Kazimir Malevitšile suprematismi häll, Pärnusse on kutsutud suurte eelkäijate jälgedes astujad koos nende uudisloominguga.

Tänased Valgevene kunstnikud Ruslan Vaškevitš ja Vladimir Tsesler näevad inimestevahelisi sürrealistlikke suhteid uutmoodi. Mees ja naine pole nende jaoks enam kaks vastandlikku sugupoolt, vaid spiraali keerdunud isiksused.

Slava Zaharinski maalidel seisavad Mees, Naine ja Kristus kõrvuti barrikaadidel.

Fotograaf Andrei Štšukin katab inimkeha lehtkullaga ja graafik Valeri Slauk võtab nii mehe kui naise riidest lahti, et nad mõlemad puu otsa tagasi saata.

Kogu valgevene kunstnike ekspositsioon annab Mark Soosaare sõnul tunnistust Valgevene väga jõulisest ning vaimuerksast kunstielust.

Kunstiteadlase ja -kriitiku, Academia Non Grata rektori Mari Kartau hinnangul võib see sürrealistlik ekspositsioon eestlasele pisut võõras tunduda, sestap soovitas ta seda omas kontekstis vaadata.

Valgevene kunsti väljapaneku atraktiivsust, jõudu ja kaalukust kiitis ka Pärnu linnavalitsuse kaunite kunstide peaspetsialist Alar Raudoja.

Suvepealinna keskne kunstinäitus "Mees ja naine" esitab ka fantastilisi betoonfiguure rootsi puuetega kunstnikelt. Eesti oma kunstnike uudisloomingust saab näha noore kujuri Kirke Kangro hiiglaslikke mullast tehtud mehi ning juba vanemate skulptorite graatsilisi marmoritöid. Viimased on tahutud kuulsast Carrara marmorist.

Esmakordselt liigub aktinäitus Pärnust Viljandisse. Juulis ja augustis võib Pärnu uue kunsti muuseumi ja eelmiste aktinäituste tippteoseid näha raekoja kõrval asuvas veel remontimata endises koolimajas.

Lisaks hoone omandiküsimuse ümber puhkenud vaidlustele on taas kord skandaali keskmesse sattunud "Peata Leninina" kuulsaks saanud installatsioon. Nimelt nõuab Pärnu linnavalitsus selle eemaldamist, kuna käeta ja peata pronksskulptuurile paigaldati mõni aeg tagasi füüsik Georg Wilhelm Richmanni oma asemele pea, mille näojoontes võib ära tunda Konstantin Pätsi.

Pärnu linnapea Mart Viisitamme hinnangul teeb postamendi eetiliselt eriti küsitavaks fakt, et Eesti esimene president ja Pärnu aukodanik suri kommunismiohvrina vangilaagris. Linnavalitsuse kinnitusel on inimesed pöördunud nende poole palvega eemaldada see eesti inimese kodanikutunnet riivav kuju. Linnavalitsus suhtub kujusse kui linnaruumis asuvasse monumentaalkunsti teosesse, mis peaks demokraatlikus ühiskonnas läbima avaliku arutelu ja pälvima avalikkuse heakskiidu.

Mark Soosaare hinnangul pole see aga monument ja isegi mitte kuju. "See on 21. sajandi kunsti ühe liigi esindaja, installatsioon," möönis ta ning lisas, et kõik moodsa kunsti muuseumid püüavad omada vabaõhuobjekte. Ühe pronkspintsaku küljes erinevate peade vahetamine on aga muuseumi mitmeaastane projekt. Andes inimestele võimaluse mõistada, kelle pea on paigas ja kelle oma järgmine, on aga häppening, mis teeb suvituslinna lõbusamaks ja atraktiivsemaks. "Minu meelest on juba Karl Marx öelnud, et ajalooga tuleb naerdes hüvasti jätta," lausus Soosaar.

Järgmine häppening on kavas 2. juunil, mis on linnavalitsuse poolt seatud tähtaeg kuju eemaldamiseks. Milles selle sisu seisneb, soovis Soosaar üllatuseks jätta.

Autor: Ülle Hallik