Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Poliitiline loom on nakatunud marutaudi
Inimene on poliitiline loom, ütles Aristoteles, vana-kreeka filosoof. Eestis on see poliitiline loom nakatunud marutaudi. Ta punased silmad on kissis, hambad irevil ning suust tilgub vahtu. Poliitika ja poliitikud on trüginud kõikjale: meie töökohtadele, meie koju, meie laste pähe. Eesti ühiskond on ülepolitiseerunud ning see takistab normaalset arengut.
Muidugi pole see mingi uudis. Iga paari nädala tagant ronib keegi meediatribüünile ja ohkab demonstratiivselt - Eesti on ülepolitiseeritud. Mõnikord on näha olnud isegi poliitikuid seda tegemas. Iseasi, kas tegu on siira kahetsuse või odava populaarsuse otsimisega.
Mis aga jahmatab, on see, et üksikuid juhtumeid ritta seades saab kokku aukartustäratava nimekirja valdkondadest, kuhu poliitika on oma käe sirutanud. Sirutanud just oma räpase, musta käe. Aktsioonis on mitte poliitika kui demokraatia hoidmise vahend, vaid poliitika kui omakasu ja ahnuse realiseerija.
Tublisti üle poole Eesti koolijuhtidest on erakondade liikmed. 177st väljaspool Tallinna asuva gümnaasiumi või keskkooli direktorist olid veebruari seisuga 136 poliitiliselt tegevad, neist 109 kandis taskus mõne partei piletit.
Pealinnas on politiseerunud veerand koolijuhtidest, enamik neist on Tallinna kauaaegseima võimuerakonna Keskerakonna liikmed. Miks? Et saada raha ja hoida ametikohta. Viimase aasta jooksul on vahetunud Eesti 15st keskkonnateenistuse juhist kaks reformierakondlast rahvaliitlastega, kirjutas Äripäev novembris. Lisaks kandideeris kolm senini parteitut teenistuse juhti Rahvaliidu valimisnimekirjades. Miks? Jällegi, raha ja ametikoht.
Keskkonnainvesteeringute keskuse rahastamisotsused näitavad, et taotletavast rahast said eelmisel aastal suurima osa kätte just need maakonnad, kus keskkonnateenistuste juhid on Rahvaliiduga seotud. Veel rahast. Rahvaliit räägib omavalitsustele EList tulevast eurorahast, nagu oleks tegu erakonna enda rahaga, mida nad armulikult laiali jagavad. Erakonna sees liiguvad aga kirjad, et Rahvaliit "ei tohiks sellist trumpi käest anda".
Mis seob Võru reformierakondlasest ehitusettevõtjat Meelis Munskit, rahvaliitlastest tallinlasi Jüri Trummi ning Vitali Faktulinit ning kahte rahvaliitlast Jõelähtme valla volikogus?
Nad kõik vahetasid omal ajal leeri kohaliku omavalitsuse volikogus. Põrgusse maailmavaated (ehkki erakonnad peaks ju vähemasti teoreetiliselt koondama inimesi maailmavaate järgi), pärast erakonnavahetust sai mõni mees uue ameti, mõni uusi ehitustellimusi, mõni korraliku finantssüsti.
Ja veel. Valimiste eel trügivad erakondade esindajad uksest ja aknast koolidesse, et harida lapsi "poliitilise kultuuri" alal. Mõni koolijuht saadab nad ukse pealt tagasi, mõni aga mitte. No kus sa oma erakonnakaaslast ikka õue vihma kätte saadad? Nagu aeglase toimega arseenikum alustab poliitika imbumist inimeste peadesse juba lapseeas.
Sellel nimekirjal ei paista lõppu, pigem hakkab juhtumitejada kiirenema. Ennast vaba kodanikuühiskonna eestvõitlejaks tituleerinud Res Publica eestvõttel võivad 2008. aastast erakondadesse kuuluda politseinikud ja kohtunikud. Võib-olla kõlab see veidi oma asja ajamisena, aga siiski - kuidas suudaks Keskerakonda kuuluv kohtunik teha õiglase otsuse näiteks kohtuasjas Edgar Savisaar versus Äripäev? Või miks peaks Reformierakonda kuuluv politseinik hakkama uurima erakonnakaaslase võidetud riigihankeid Võrus?
Paradoksaalselt viib Res Publica algatus ja peaminister Andrus Ansipi toetus just kodanikuühiskonna vähenemiseni, suureneb vaid korporatiivsus ja parteide võim. "Maailmavaate avalik omamine on iga kodaniku õigus ja ühiskonnale on parem, kui ametnikul on teadaolev maailmavaade, kui see, et ta kannab varjatult mingit maailmavaadet," ütles Ansip mai alguses.
Kui aga erakonda kuulumine ei tähenda maailmavaadet, vaid isikliku võimu ja raha teenimist, siis kas ikka on hea, et ka ametnikud politiseeruvad?
Murphy suurepärases seadustekogus on kirjas vorstiprintsiip: inimesed, kes armastavad vorsti ja austavad seadust, ei peaks kunagi jälgima, kuidas kumbagi neist tehakse.
Eestis on näha trend, kus n-ö parteiringi sees on tegijad, kes jagavad omavahel ametikohti ja riigiraha ning vilistavad ka seadustele. Ning sellest väljaspool on inimesed, kes ei taha poliitika ega poliitikutega suurt tegemist teha ning keda enam ei huvita, mis toimub Toompeal või kohalikus omavalitsuses.
Kõlab nagu kodanikuühiskond? Ei. Pigem on tegu seguga nõukogude ja krabamismentaliteedist.