Anne Samlik lendab kõrgel

Katri Soe 07. juuni 2006, 00:00

Anne Samliku töökabinet Tallinna vanalinnas Suur-Karja tänaval on kuidagi seletamatult päikeseline, isegi pilves ilmale vaatamata. Laua taga istuja pea kohal seinaorvas on sügavsinine taevas valgete pilverünkadega. Nii sinine saab taevas olla ainult lennukiaknast välja vaadates. Kohe vasakul on seinal foto lennuki kokpitist - see on pilt, mis avaneb lennuki kaptenile. Foto päikesevarjutuse taustal lendavast Finnairi lennukist on Anne Samlikul silme ees töölaua taga istudes. Ja lauast vasakul akna all on kelmikas palmipuu, mille ühel oksal ripub otsapidi lillekimbu sisse torgatud vihmavari. Minu vastas on erksalt fuksiaroosas kostüümis daam, helesiniste silmade pilk tähelepanelikult esimest küsimust ootamas. Tööst on Eesti kõigi aegade suurima ja edukaima reisibüroo hing ja mootor nõus lahkelt rääkima. Tingimusel, et see ei tundu liigse eneseupitamisena. Estravel hoiab meedias madalat profiili, põhimõtteks on teha kõvasti tööd ja olla parimad ilma suurema kärata. Kes on Anne Samlik inimesena, räägivad tema kolleegid ja lähedased. Anne on sama positiivne kui sinine suvetaevas, julge ja nõudlik kui lennukikapten, inimene, kellel on huumorimeelt, kes hindab üle kõige häid inimsuhteid. Ja seda ütlen nüüd juurde omast kogemusest - kes on alati valmis pakkuma külalisele kuuma kakaod ja kirsikooki.

Algusaastad. Turism on sel alal rohkem kui 20 aastat töötanud Anne Samlikut alati huvitanud. Tõsi, päris esimene soov oli noorte tipptasemel võrkpalli mängival neiul minna õppima Tartu Ülikooli kehakultuuri. "Mulle meeldis väga treeneriamet. Aga ema ütles, et see pole mingi amet, siis sind pole üldse kodus." Ema kartused osutusid põhjendatuks - kodus on Anne, vaatamata treeneriametist loobumisele, Estravelis töötades ikkagi suhteliselt vähe olnud, kui võrrelda tublide pereemadega. Kuna Võru tüdrukut huvitas hotellimajandus, sai sihikule võetud Tallinna Polütehniline Instituut. Sisseastumiseksamitel jäi aga soovitud teeninduserialale pääsemisest punkte puudu. Anne otsustas alustada õpinguid soojusenergeetika erialal, et siis hiljem teenindusse üle minna. Aga mis kord ette võetud, sai ka lõpule viidud. Esimeseks töökohaks sai Tallinna hotellikoondis, sealt edasi Tallinna Lenini rajooni RSNi täitevkomitee sotsiaalse arengu ja teenuste osakond, kus olid parajasti põnevad ajad tänu värskelt hoo sisse saanud patendindusele - muu hulgas tuli tegeleda näiteks vahvliküpsetajatega. Aastal 1991 sai Annest Tallinna linnavalitsuse välissuhete ja turismi ameti turismibüroo peaspetsialist. Toonane kolleeg, praegune ETV uudisteankur Margus Saar mäletab, et kui enamik linnavalitsuse töötajaid pelgas tollal veel välismaalastega suhelda, siis Anne tuli sellega lahedalt ja rõõmsalt toime. 1992. aastal asutas Anne Tallinna turismiameti ning avas esimese turismiinfopunkti Eestis.

Algus Estravelis. Sügisel 1992, kui Anne Samlik Estravelis sissetuleva turismi osakonna juhatajana alustas, oli firmas töötajaid 12. Tänaseks on ainuüksi selles osakonnas tööl juba 17 inimest. Aastal 1994 tõusis Estravel Eesti reisifirmade seas turuliidriks ja seda kohta on hoitud senini. Estraveli tõus ja areng on olnud üks suur edulugu, paralleele võib tõmmata Hansapanga fenomeniga panganduses. Iseenesest ei tule aga midagi. 14tunnised tööpäevad olid Estravelis kasvuaastatel tavalised. Samlikuga samal ajal alustanud Malle Pottsepp meenutab, kuidas sai 1996. aastal koos korraldatud tuhandete osalejatega Jehoova tunnistajate konvendi logistikat. Polnud selliseid arvutisüsteeme nagu nüüd, Anne riputas seinad täis graafikuid ja tabeleid. Anne tugev külg ongi tema ratsionaalsus ja organiseerimisvõime. Samas - ükski juht pole juht üksinda, edu ja õnnestumiste taga on terve Estraveli meeskond. Või õigemini naiskond, sest Eestis on Estraveli 184 töötajast 171 naised. Rohkem kui kümme aastat on firmas töötanud tervelt 36 inimest, pere- ja töötajasõbralike ettevõtete selle aasta edetabelis on Estravel neljandal kohal. Siinkohal osutab Samlik, et esimesele kolmele kohale valitud ettevõtete töötajate arv on oluliselt väiksem kui Estravelis - väikestel ettevõtetel on tema arvates positiivset mikrokliimat kergem luua.

Anne Samlik oletab, et turismiäris on palju naisi seetõttu, et naistel istub kuklas väga tugev vastutustunne, samuti võime teha rutiinset tööd, mida on näiteks lennupiletite-hotellide broneerimine. Mehed on Estravelis seotud infotehnoloogia poolega, kaks asepresidenti on mehed, meeste käes on ka turundus- ja majandusjuhi koht, aga meessoost reisikonsultante on Estravelis vaid üks.

Loobumismõtteid ei ole. Viiendat aastat Estraveli tegevjuhiks ja juhatuse liikmeks olev Anne Samlik ütleb, et turismiäris juba igav ei hakka. Töö on ääretult mitmekesine, ühel päeval võib suhelda inimestega maailma kõige erinevamaist paigust. Üks telefonikõne võib olla Sitsiiliasse, teine hetk hiljem Jaapanisse ja kolmas hoopis Uus-Meremaale. Anne sõnul on Estraveli suur pluss tore seltskond. Kas naine oleks Estravelis ka siis, kui tegemist ei oleks eduka, kiiresti areneva turuliidriga? Vastus on jah, aga tingimusel, et inimesed on samad. Pakkumisi mujale minna on tehtud. Seni aga, kuni Anne tunneb, et Estravel areneb ja tal on huvitav, kavatseb ta jääda. "Kui tunnen millalgi, et muutun Estravelile piduriks, siis palun end vabastada. Loodan, et tunnen selle hetke ära. Mis peaks sellisel juhul juhtuma - näiteks kui maailma trendid peaksid muutuma nii kiiresti, et ma ei suuda neist enam aru saada, Estraveli keskkonda sisse tuua." Lähemad plaanid on praegu seotud Estraveli büroode arendamine Lätis ja Leedus, kontakte tuleb tihendada Jaapaniga. Lähiaastad peavad Samliku sõnul näitama, mida toob endaga kaasa reisibüroode internetiseerimine ning kuidas saab reisibüroo uute tingimustega paremini kohanduda.

Kas vahel on raske ka? Anne Samlik on kergelt hämmingus: "Raske?!" Pärast väikest pausi jätkab ta mõtlikult: "Mis on üldse raskused? Probleemid on õppetunnid, mis tuleb ära õppida. Need antakse sulle just sellised, nagu oled ise valmis võtma." Samlik tunnistab, et raske oli korraks siis, kui Aivo Takis, Estraveli juhatuse teine liige, asutaja ja omanik, kolis kolm aastat tagasi elama Austraaliasse. Kuigi kõik kommunikatsioonivahendid toimisid, tuli hakata arvestama kas või näiteks ajavahega ning otsuseid tuli üha sagedamini vastu võtta üksinda. Raskustest ja pingetest aitab hästi üle hea naljasoon. Anne huumoriskaala on lai ja kirev, siia mahuvad kerge sõbralik tögamine, kelmikas vihje mingile silmatorganud detailile ja elegantne situatsioonikoomika. Rõõmu teevad Annele väikesed asjad, nagu näiteks kodu juures elav parajasti poegi kasvatav kuldnokapaar või maa seest ninad välja pistnud tulbivõrsed. Päike, aga miks mitte ka vihmasadu. Siirast rõõmu tunneb Anne tema ümber olevatest inimestest. "Ma ei ärka kunagi hommikul paha tujuga. Ja ma ei saa öelda, et ma peaksin üleüldse hirmsat vaeva nägema oma tuju parandamisega!"

Unistab alaskast. Anne Samliku lähemad tulevikuplaanid on väga selgelt seotud Estraveliga. "Kui peaksingi kunagi siit ära minema, siis turismisektorisse tahan ikkagi jääda. Olgu see siis oma väike butiikhotell või midagi muud - arvan, et ala jääb seotuks inimestega, erinevate rahvustega." Suhtlemine erinevate kultuuridega on see, mis palju juurde annab. Turismitööstuses olev rahvas on teistsugune kui mujal. Inimesed on avatumad, asju võetakse kergesti, lihtsalt leitakse ühine keel. Anne ütleb, et tal ei ole midagi eestlaste vastu, aga suhelda tuleb ka kõigi teiste maade inimestega ning see kokku moodustab väga mõnusa terviku. Paiku, kuhu ta veel reisida tahaks, on palju. Näiteks Alaskale või miks mitte ka Antarktikasse. Ainsana ei tõmba muidu avatud ja seiklushimulist Annet aga metsik džungel ja mürkmaod.

Juba järgmine tööreis viib Anne taas kord Jaapanisse, mis on ühtlasi Anne üks lemmikriike. Meeldivad sealne ärikultuur ja süsteemsus, kuigi nalja, mida Anne heameelega vahel vestluse sekka poetab, pole seal riigis jaapanlaste kummalise huumorisoone tõttu mõtet teha.

Kodu kui kindel tagala. Anne Samlikul on abikaasa ja kaks toredat täiskasvanud last. Tütar Katrin töötab nagu emagi Estravelis - juba neljandat aastat -, poeg Laur on üks Eesti tugevamaid ekstreemsportlasi rattasõidus. "Nad on mind kolmekesi kõik välja kannatanud. Vastasel juhul ma ei oleks siin tööl. Nad talunud mu sagedasi äraolekuid, eks nad on pidanud selle võrra paremini hakkama saama," räägib Anne. Talle omase positiivsusega arvab ta, et võib-olla on see isegi hea, et ta palju kodunt ära on olnud. "Inimesed saavad üksteisest puhata. Inimestel peab olema hingamise ja toimetamise ruumi."

Sama vabalt suhtuvad küsimusse ema sagedasest äraolekust ka pereliikmed. Katrin ütleb, et isa ja vennaga kodus olles oli olek vabam ja sai alati tohutult nalja. Näiteks tuleb Katrinile meelde seik, kuidas isa tegi esimest korda pakisuppi, mis põhimõtteliselt oli üks potitäis sooja piima. Juurde sai aga tehtud hunnik vorstivõileibu ja kõht sai täis. Poeg Laur arvab ema äraoleku kohta pisut mõtlikumalt, et ega ta alati isegi ei teadnud, kus riigis ema jälle parajasti on. Hiljem sai emal ikka lennujaamas vastas käidud, poeg on näinud kõrvalt ema võitlust turismiäri karmis maailmas ja on tema üle uhke. Abikaasa Mart, kes naise äraolekul lastega kodus oli, ütleb omal tagasihoidlikul moel lihtsalt, et saadi kenasti hakkama.

Kui varem on olnud aegu, kus Estraveli juhatuse koosolek algas kell üheksa õhtul, siis viimased kolm aastat Anne Samlik endale kuuest hiljemaks enam ühtegi koosolekut ei planeeri. Kokku ligi 50 maailma riigis käinud Anne ütleb, et nüüdseks on reisitud juba nii palju, et kui vähegi saab, siis ei lähe ta oma Tabasalu kodunt kuhugi: "Tunnen kodus istudes siirast heameelt, kui lennuk lendab üle ja mina istun diivanil kamina ees või terrassil - mõtlen, et kodus on hea olla."

"Anne oli Estraveli jaoks fantastiline leid. Ta särab ise ja paneb enda ümber särama ka terve meeskonna. Selliseid ärijuhte, kellele on looduse poolt kaasa antud nii vahetu suhtlemisoskus kui ka kõrge intellekt ja kes samal ajal ka üdini positiivse ellusuhtumisega oleks, ei ole Eestis just palju. Just seepärast olen mina väga õnnelik et Anne Estraveli enda keskkonnaks valis."

"Anne on hästi positiivne, ülimalt optimistlik. Hetke, kus tema mingile asjale lahendust ei leia, ei ole. Kui on probleem, ükskõik kui raske see on, siis esimese asjana hakkab ta mõtlema, kuidas sellest välja tulla. Temaga võib luurele minna, reisidel võib tema peale sada protsenti kindel olla. Anne on hästi seiklushimuline, julge ja ettevõtlik. Hea inimsuhete hoidja, inimesed püsivad tema ümber kaua. Leiab iga inimesega kontakti, ministrist uksehoidjani. Anne tunneb siirast huvi kõige vastu, mis ümberringi toimub. Reisibüroo on seega tema jaoks väga õige koht."

"Anne Samlik oskab elu, tööd ja maailma vaadata kompleksselt. Seda on hea kogeda, sest tänu sellele ei jää ükski oluline nüanss tähelepanuta. Koostööpartneri, teenust osutava ettevõtte juhi ja kliendina on ta äärmiselt meeldiv, konkreetne ja hooliv. Annel on hea huumorimeel ja ta on ääretult lahe vestluspartner - ükskõik mis teemal."

"Anne puhul on minu meelest kõige toredam see, et ta oskab hoida asju tasakaalus. Ta on ühtaegu soe ja hooliv inimene, samas vajadusel pragmaatiline ja otsustav. Ta on ühiskondlikult aktiivne tippjuht, aga tundub, et soovib ja suudab leida aega ka kodu, pere ja harrastuste jaoks. Anne väärtustab meeskonnatööd, tänu sellele on meil hea tiim ja usalduslik õhkkond ning ka tema ise ei ole ületöötanud. Juhina on ta alati pidanud vajalikuks enese arendamist ning jagab oma kogemusi meelsasti ka kolleegidega."

"Ema on suurepärane logistik ja ajaplaneerija. Temalt olen õppinud, et kõige jaoks peab aega leidma. Nagu ka seda, et enda eest tuleb ise hoolitseda - ei ole nii, et keegi teine su eest seisab. Kui kell saab kuus, läheb ta koju. Hoolitseb seal oma maja ja aia eest. Kui satub Lõuna-Eestisse ja Võrru, käib alati oma ema juurest läbi. Ema on hästi konkreetne ja otsekohene, ütleb selgelt, mis ta tahab saada, oskab seada piire. Tal on metsikult energiat, seda jätkub tal nii tööl kui ka kodus meeletult. Ei kujutagi ette, kust ta selle võtab."

"Minu ema on ainuke, kes on võistlustel raja ääres ja kõva häälega karjub, et sõida kiiremini! Ma tean, et ta muretseb, aga ta ei ole mind kunagi takistanud. Ütleb ainult, et sõida, aga ettevaatlikult, kukkuda ei tohi. Hea on see, et ta suudab jääda selle juures hästi rahulikuks."

Laur sõidab rattal kuni 80kilomeetrise tunnikiirusega alla kohtadest, kus normaalsel inimesel ei tuleks pähe isegi mitte jala alla minna. Neid luid-konte, mis sõitudel puruks kukutud, ei suuda ema isegi mitte enam kokku lugeda. Küll aga imetleb Anne võistlustel poja ääretult head keskendumisvõimet ja riski piiril kihutamist.

Abikaasa Mart Samlikuga on Anne nüüdseks koos elanud juba ligi 27 aastat. Noored ei kohtunud hoopiski mitte reisil, nagu võiks ehk oletada. Tallinna õppima tulnud Võru tüdruk jäi mehele silma ühiste tuttavate pool. Tõsi, pulmareisile sõideti ja ei kuhugi mujale kui lausa Sotši. Aasta oli siis 1979. Härra Samlik ütleb, et kodus ta direktrissi ei näe, ainult Annet. Pärimisele, milline Anne kodus on, jätab Mart Samlik vastamata, ainult muheleb kavalalt vuntsi. Küll aga võib tema olekust aimata, et mees on kaasa valikuga ülimalt rahul. Pärast pikemat järelemõtlemist arvab Mart siiski, et ära märkimist väärib Anne järjekindlus - mis kord on otsustatud, see saab ka tehtud.

Fotod: Maris Ojasuu, erakogu

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:17
Otsi:

Ava täpsem otsing