Kuidas saada üle tarbimisest?

Tarbimisest on saanud sõimusõna. Kes tahaks seltskonnavestluses tunnistada: ma olen tarbija? Paradoks on selles, et isegi kõige suuremad tarbimisvastased on paratamatult tarbijad. Siit tekib küsimus: kui sa mõistad tarbimise häälekalt hukka, aga lähed ise esimesel võimalusel panka kodulaenu küsima, kuna üleöö on kodu sulle kummalisel kombel paari ruutmeetri võrra kitsaks jäänud või muidu nõmedas kohas, või iPodi ostma, et kuulata müra, mida mõned muusika pähe sulle müüvad, kas sa oled tõesti siis võimeline nägema tarbimises moraalset probleemi? Julgen selles kahelda.

Kahelda ei saa selles, et tarbimine, nagu me näeme Eesti ühiskonnas või, mis veel hullem, meist edukamates Lääne ühiskondades, on pahe. No võtkem näiteks harjumus ennast pidevalt uute ja moodsamate kaupadega varustada olukorras, kus loodus ägab ammugi pakenditest ja vanast kraamist kuhjuva prügi all. Või üldine teadmine, et meie valmidus osta eksootilisi taimi, loomi või nende osi, on tervete liikide hääbumise põhjuseks. Rääkimata amoraalse sisuga kommertsteadete levikust, mis omakorda tekitavad ostmissurve. Vajaduse tõttu üha enam tööle pühenduda, et rohkem teenida, jäävad nii mõnedki lapsed ilma vajalikust vanemlikust tähelepanust. Need on üksnes juhuslikult pähe tulnud näited tarbimisega otseselt seonduvast moraalsete probleemide puntrast.

Miks siis inimesed ei suuda näha tarbimises moraalset probleemi? Ühelt poolt kindlasti sellepärast, et tarbimine on meie ellu nii sügavalt juurdunud, et me ei kujuta oma igapäeva selleta ettegi. Teiselt poolt aga seetõttu, et tarbimisvastaste argumendid on tõttöelda üsna hambutud. Teate, mulle ei lähe küll korda, kas nafta lõpeb otsa või mitte - aastatuhandeid on selleta elatud! Seda eriti veel olukorras, kus lõppu pole sugugi nii selgelt näha. Ja kui palju suudab väike džiibike, millelt nii hellitavalt igal hommikul tolmukübemeid pühin, globaalsesse süsinikdioksiidi tootmisse panustada?

Kui nii mõelda, siis ei olegi tarbimise tõttu nagu midagi katki ja seega pole ka motiivi teisiti käituda. Aga isegi kui sa ei suuda tõhusat motivaatorit välja mõelda, ei tähenda see, et tarbimine hea oleks. Ent kui jutt ei aita, siis mida tuleks teha?

Meil on ajaloost võtta vähemalt üks edukas näide võitluses tarbimisega. Ilmselt ettekavatsemata jõudis nõukogude ühiskond tootmise kontrollimisega sinnamaani, et inimesed tarbisid tõesti ainult seda, mida neil hädapäraselt vaja oli. Rohkem ei saanud, sest asju lihtsalt polnud. Ema räägib siiamaani, et tal oli kolme auto raha, ainult et ei olnud autoostuluba. Mis te arvate, et need autod oleks muidu jäänud ostmata? Muidugi mitte, sest raha on ju selleks, et seda kulutada! Rahas ongi tarbimise põhjus.

Kui te tahate tarbimist piirata, piirake inimeste käsutuses olevat raha hulka või, veel parem, likvideerige see sootuks. Kui puudub enam-vähem kõigi asjade mõõduks olev väärtus, mida saab riknemata hoida, siis ei ole ka põhjust ahnitsemiseks. Muidugi, see tähendaks justkui inimkonna ürgaega tagasipööramist. Aga keegi pole ju ka öelnud, et progress on tingimata hea! Uskuge, Rousseau'l võis olla vägagi õigus, kui ta arvas, et moraalselt õilsad inimesed elasid rahaeelsel ajal. Järelikult meil on, mille poole tõsiselt püüelda!

Autor: Marek Järvik