Naisjuht Ukrainas haruldane nähtus

Naisjuht on valitsusjuhiks tagasi pürgiva Julia Tõmošenko riigis harjumatu nähtus. Äris, eriti infotehnoloogia valdkonnas, kus Pilkku tegutseb, on juhtivatel kohtadel ikka mehed. Noor habras blond naine tekitab segadust, äripartnerile reipalt ulatatud terekäsi jääb mõnelgi korral vastu võtmata.

Pilkku võtab seda kui ukrainlaste omapära, mitte kui umbusaldust enda vastu. "Ma arvan, et seda peab lihtsalt respekteerima," ütleb ta, nägemata põhjust õhtul patja nutta. Igal maal oma kombed. Lõpuks loeb ikkagi see, milline inimene sa oled.

Ukraina ei ole Pilkku jaoks esimene kogemus välismaal töötada ja teistmoodi kultuuri sisse elada. Tumehall Samsonite'i reisikohver sai ostetud juba kuus aastat tagasi, vahetult pärast Pilkku edukat tööintervjuud Microsofti Riia kontoris. Viis aastat elaski Pilkku seejärel Lätis ja töötas Microsofti antipiraatluse turundusjuhina Balti riikides. Nüüd on seesama kohver järjega Kiievis, kus Pilkku on mullu suvest väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete IT-lahenduste müügi- ja arendusdirektor Ukrainas ja Valgevenes.

"Esimesel päeval võtsin lennujaamast takso ja sõitsin kontorisse. Sain oma laua, autovõtmed ning tutvusin inimestega. Teisel päeval olin juba nagu kala vees," meenutab Pilkku.

Selge on, et suurfirmas töötades Eestis karjääri ei tee, räägib Pilkku oma valikuist ja teadlikust karjääriplaneerimisest. Ta ei salga, et on alati olnud ambitsioonikas ja tahtnud proovida, kui kõrgele tiivad kannavad. Kui neli aastat ühel kohal täis sai, hakkas ta uurima uusi töövõimalusi Microsofti Euroopa või Aasia kontorites. Ent sõelale jäi hoopis Ukraina. Ahvatles suur turg ning väljavaade tohutult tööd teha. Kaasa aitas vene ja inglise keele ladus valdamine.

Ukrainas oli Microsofti kontori ülesehitamine alles algusjärgus. Ise tuli paika panna arengusuunad ja prioriteedid ning leida meeskonda õiged inimesed. Just see Pilkkule meeldib - ise oma käega midagi üles ehitada. "See paneb minu silmad särama," ütleb Pilkku.

Pilkku alluvuses töötab 40 inimest ning oma meeskonna kiitmisega ei ole naine kitsi. "Ma ei valeta, kui ütlen, et mul on kõige parem meeskond, kellega ma kunagi kuskil olen koos töötanud," ütleb ta. Ning enam tema otsustes ei kahelda.

Pilkku sõnul sobib talle väga hästi ka slaavi inimeste loomus - aval ja temperamentne. "Eelistan alati seda, kui ka halba tõde välja öeldakse," ütleb ta. Siis saab teha vajalikud muudatused ja edasi liikuda.

Enne Kiievisse tööle asumist ei teadnud Pilkku Ukrainast palju enamat, kui üks tavaline eestlane. Krimm, nõukogude aja nostalgia, Oranž revolutsioon … Eelarvamusi tal polnud. Ega ka hirmu, et ta ukrainlastega ühist keelt ei leia. "Taust on meil ju suhteliselt sarnane, oleme samas riigikorras üles kasvanud, samu multifilme vaadanud," räägib Pilkku. Raskem oli kohaneda argielu iseärasustega.

"Ma ütlen kõigile eestlastele, et NAUTIGE neid internetipankade teenuseid, mis Eestis on!" õhkab Pilkku, kes ise peab iga kuu korteriüüri tasumiseks pangakontorisse kohale minema ja pangamakse sooritamiseks kaasa võtma üürilepingu, passi ja ka sünnitunnistuse, sest Eesti passis pole sees isanime. Pluss rida muid pabereid, mis kohapeal täita tuleb. Tubli tund kulub alati.

"Sellist bürokraatiat on siin palju ja see oli minu jaoks hästi raske," tunnistab Pilkku.

Raske oli leida ka korralikku üürikorterit, sest korda tehtud maju on alles vähe ning kinnisvara hinnad pealinnas Kiievis "täiesti kosmilised". Samuti võib õhtusel ajal korteri üürinu hommikul avastada, et naaberkorteril pole veel kõiki seinugi püsti.

Raske oli harjuda ka suurte kontrastidega ukrainlaste elatustasemes. On väga rikkad ja on vaesed, keskklassi peaaegu pole. Plaattinast Vertu mobiiltelefone või Porschesid müüvate klantspoodide vahetus naabruses on toidupoed, kus käsi ei tõuse räämas riiulilt kaupa võtma. Elu on kallis. Ning suuremat ostu sooritades pole haruldane, et müüja küsib, kus te mees on, kes ostu eest tasub. Ühed saapad jäidki niimoodi ostmata, kuna Pilkku vihastas sellise küsimuse peale. Täna teeb toonane vihasööst talle juba nalja.

Anonüümsust on Kiievis palju, kuid Pilkku pole suures linnas üksi. Pilkku elukaaslane Lembit Loo on Olympic Casino Ukraina peadirektor, kes asus Kiievis tööle läinud aasta novembris.

"Seda karjääri asja sai omavahel kõvasti arutatud," ütleb Pilkku. "Kui on perekond, siis sa ei võta niisama lihtsalt otsust vastu, et nii, kallis, ma nüüd lähen teise riiki ja vaata ise, kuidas hakkama saad."

Lembit polnud välismaal töötamise vastu. Ise ütleb ta, et temagi ei kohku tagasi, kui on võimalus teha midagi uut ja huvitavat. Kokkuvõttes ei pidanud kumbki end teise nimel ohvriks tooma - mõlemal on Ukrainas täisväärtuslik ja huvitav töö. Pere kolmas liige on sõbralik kuldne retriiver Bosse, kes aeg-ajalt Microsofti või Olympic Casino kontoris oma töise pererahvaga kaasas käib.

Lembit ütleb, et hindab Pilkkut kui haruldast kombinatsiooni, kus ühes inimeses on koos nii teadmine, mida ta tahab ja mida selle jaoks tegema peab, kui ka võime oma tahtmine ellu viia. Neid inimesi on küll, kes on kas suured visionäärid või teiste ideede elluviijad, Pilkkus on aga kõik see koos, kiidab Lembit. Ise arvab ta, et on naiselt õppinud eelkõige keskendumisvõimet: "Kui midagi tuleb ära teha, siis teeb ta selle kõigepealt ära ning siis on aega kõige muu jaoks."

Lembit ja Pilkku tunnistavad, et on paljus väga sarnased. Mõlemad on uudishimulikud ja uutele kogemustele avatud, armastavad reisida ning avastada maitseelamusi eksootilistest köökidest. Samas Kiievi kultuurielu on esialgu veel vähe nähtud. "Eks see on see välismaal elamise asi, turistina näed alati rohkem," ütleb Lembit. "Kohapeal elades on alati, et küll homme jõuab." Teisalt on aeg läinud uues kohas sisseelamiseks ja töötamiseks. Kiievis kord kuus toimuvatest eestlaste kokkusaamistest on siiski püütud osa võtta.

Pilkku tunnistab, et välismaal elamine ja töötamine sobib talle väga hästi. Samas pole ta absoluutselt nõus, et on Eesti elust võõrdunud. "Mulle meeldib Eesti kohutavalt, ärge saage minust valesti aru!" hüüatab ta ning räägib, kuidas iga päev algab internetist Eesti ajalehtede lugemisega. "Olen Eesti asjadega isegi rohkem kursis kui paljud need, kes Eestis kohapeal on."

Vabariigi aastapäeval on lipp laual ja jõulude ajal, kui "head eestlased Tallinnast toovad", on laual verivorst ja hapukapsad. Külmkapi sügavkülm on täis laotud musta leiba - tavaline välismaal elavate eestlaste nipp. "Olen HÄSTI kõva Eesti patrioot," kordab Pilkku. "Ainult töö läks üksluiseks."

Pilkku ei tunne, et oleks Eestist lahkudes mingit ohvrit toonud. "Kui Eestist lahkumine oleks olnud nii suur ohver, siis ma ei naudiks siin elamist ja töötamist," ütleb ta. "Aga mina lähen igal hommikul tohutult hea meelega tööle."

Silmaringi avardamiseks soovitab ta teistelgi välismaal töötamise võimalust kasutada, kuid alati enne läbi mõelda, milleks seda tehakse. "Kas see töökoht on selline, et seda muutust on mõtet ette võtta? Mis saab edasi, kas on perspektiivi?"

"Ega taevamannat pole kuskil," möönab ka Lembit. "Välismaal on samamoodi elu ja samamoodi töö ja samad probleemid, mis tuleb nii või teisiti lahendada. Pole nii, et elu nagu filmis."

Kumbki ei välista, et ühel päeval ollakse Eestis tagasi. "Never say never, kunagi ei tea," ütleb Pilkku, "inimloomus on nii muutlik."

Fotod: Raul Mee