Perefirma annab rohkem ühist aega

Oma väikefirma on tihtipeale kõige hirmsam ajaröövel, mida palgatöö koorma all ägajad ette kujutadagi ei oska. Kui siis ülepeakaela äriasjadesse uppunud mees oma kallist kaasat sagedamini näha soovib kui vahel harva hilistel õhtutundidel, ei jäägi muud üle, kui ka naisele firmas töökoht luua.

Võib juhtuda ka nii, et kõigepealt on töö ühises väikefirmas. Kui osanike vahel tekib säde ja luuakse pere, siis saabki lihtsalt firmast ühel hetkel perefirma.

Või kui ühel abikaasadest on silmapaistvad loovanded, siis võib teine kaasa õla alla panna praktilistes küsimustes.

Igal juhul on perefirma suhte proovikivi. Kui abikaasad teineteist eriti ei näegi, siis võivad ka probleemid tükk aega varjus püsida, sest mida sa ikka tülitsed inimesega, kellega sul eriti midagi jagada pole peale ühise katuse. Mida rohkem ollakse koos, seda kiiremini tulevad ebakõlad ilmsiks.

Käsitööesemeid valmistava ja müüva Tartu firma Maine lõi krooniaja algul üks sõpruskond naljaga pooleks. Kui siis praegustest omanikest Hannes ja Anneli Tammest sai aja jooksul paar, osteti teised sõbrad firmast välja ja hakati kahekesi tõsisemalt äriga tegelema.

Rollid on Hannes ja Anneli omavahel lihtsalt ära jaganud: Anneli tegeleb ainult sellega, mis talle meeldib, Hannes kõige muuga.

Maaletoodud ja Eestis käsitööna valmistatud esemeid müüakse poeketis Kingituste Kiirabi, mis kuulub samuti Tammedele. Anneli peal on mujalt sissetulev kaup, tema suhtleb maaletoojatega. Hannes aga on asendamatu mööda Eestimaad ringisõitja. Tema saab hästi jutu peale kohalike käsitöömeistritega, kes mõtlevad välja ja valmistavad leidlikke sepiseid ja puidust asju. Aja jooksul on tal kujunenud koostöö ligi 60 käsitöömeistriga. "Suur osa neist on kiiksuga kunstiinimesed," selgitab Hannes oma missiooni. "Nendega ei saa nii, et sõidad hoovi, viskad 3000 krooni letti ja laadid kauba peale. Peab ikka istuma ja juttu rääkima, uusi huvitavaid ideid peale suruma."

"Mina ei oska nendega suhelda," tunnistab Anneli. "Kui näiteks meil on üks hind kokku lepitud, lähen kaubale järele ja inimene ütleb mulle, et tal tuli seekord eriti hästi välja, et peaks ikka rohkem maksma …" Hannesel tuleb inimestega suhtlemine paremini välja ka väljaspool "kiiksuga kunstimeistreid", ka personaliga tegeleb tema.

Anneli tugev külg on jällegi analüüs. Tihti peab ta Hannesele selgeks tegema, et oleks tore küll meistritele rohkem maksta, aga sellise hinnaga pole võimalik kaupa poes müüa. "Firma strateegia ja planeerimine on puhtalt Anneli õlgadel," ütleb Hannes. See kõlab küll tunnustavalt, aga samas ka natuke hapult, sest Hannes parema meelega ei analüüsiks ega planeeriks midagi. "Anneli küsib pidevalt, mida me kümne aasta pärast teeme. Kust mina tean!" toriseb mees.

Firmaga seoses tekkisidki varem tülid peamiselt sellest, et Anneli tahtis õhtul kodus planeerimist ja analüüsimist jätkata. Nüüd on aga tütredki nii suured, üheksa- ja kümneaastane, et ütlevad: jätke järele, ei mingeid tööjutte kodus! "Siis oli teada, et satume hoogu ja jutt läheb valjuks," selgitab Hannes, miks tööasju kodus ei tohi rääkida.

Kui tööjuttudele on lapsed nüüd veto peale pannud, on jäänud veel üks nõrk koht. Kuna käsitöömeistrite poolt lubatud tähtaegu ei saa tihtipeale usaldada, on kunagi ka tööõpetuse õpetajana töötanud Hannes hakanud puidust käepidemeid ja muid väiksemaid vidinaid ise kodus tegema. "Meil on kolm garaaži, aga autod seisavad õues, sest garaažides on Hannese töökojad," ahastab Anneli. "Kõik on huvitava kujuga puuroikaid täis tassitud. Sauna pole me ammu saanud, sest saunas kuivatab Hannes puitu." Ja kui Annelil on mõeldud kena plaan pere ühiseks pühapäeva veetmiseks, siis kaob Hannes terveks päevaks oma töökotta nikerdama. "Aga parem ikka, kui ta seal midagi kasulikku teeb, kui näiteks pubides aega ja raha laiaks lööks," on Anneli olukorraga leppinud.

Kumb on firmas suurem ülemus, pole täpselt paika pandud. "Ega kumbki teisele alluda ei taha. Üritame seda teemat vältida ja võrdselt vastutada," tunnistab Hannes.

Suurim pluss perefirma juures on vabadus ise oma aega planeerida, kinnitavad Tammed. Reisimas käivad nad ikka koos. "Siin on suur asi see, et meil on töötajatega tohutult vedanud, nad saavad mõnda aega ka meieta hakkama," tunnustab Hannes. Anneli lisab, et viimati reisilt naastes oligi nii, et kaks päeva ei osanud nad töö juures endale tegevust leida, alles kolmandal päeval elasid jälle sisse.

"Perefirma on muidugi risk," juhib kainelt mõtlev Anneli tähelepanu. "Kui firmaga midagi juhtub, siis on see ikka perele suur pauk." 2004. aasta oli Mainele väga raske aasta. Tallinna kaubamajas avatud Kingituste Kiirabi pood viis välja kolm korda rohkem raha, kui sisse tõi. Ka Pärnu ja Jõhvi kaubakeskustes tõid poed kahjumit, nii et enne sulgemisi firma ja sealtkaudu Tamme pere eelarvesse korraliku augu sõid.

Kui Tammede peres on pigem mees loomingulisem pool, firma hing, ja naine kainelt kaalutlev mõistus, siis lasteriideid tootvas Lennes on vastupidi. Meeli Leemani ideedest ja õmblemisoskusest sündinud riideid aitab müüa Urmas Leemani ärivaist. "Kokku sai pandud minu erialased oskused ja abikaasa hea organiseerimisvõime," ütleb Meeli.

Leemanid tegutsesid rõivatööstuses juba kooperatiivide ajal ja Lenne oli asja loomulik jätk. "Kooperatiivide ajal oli raske midagi kätte saada, minu ülesandeks oli materjali otsida, et Meelil oleks millestki õmmelda," meenutab Urmas. Tööülesandeid oli Leemanitel väga lihtne jaotada: kõik, mis on seotud õmblemisega, ideest kuni lõpptooteni välja, jäi Meeli vastutada. Kõik ülejäänu, nagu finantsid, logistika ja muu majandamisega seotu, jäi Urmase hoolde. Selline töökorraldus on püsinud praeguseni. "Finantsasjad arutame koos läbi, et asi ikka ära tasuks," lisab Urmas.

Meeli arvates on mõnevõrra paratamatu, et tööpinged koju kaasa tulevad. "Selle vastu ei ole keegi kaitstud. Aga mida aeg edasi, seda rohkem oskad nendega toime tulla ja ega tasu neid nii väga karta ka. Kui ikka mingi asi vajab arutamist, siis tuleb seda teha," ütleb Meeli. "Asja edasi lükkamine ainult lisab pingeid."

Et abikaasast saaks ühel hetkel vaid kolleeg, ei ole Leemanite peres probleem. "Töökaaslasi vaatad ju ka ikka kui mehi või naisi," naljatab Urmas.

Meeli soovitab perefirmat rajavatel paaridel teineteist austada ja raskuste tulles mitte kohe alla anda. "Ükski suhe, ei peres ega firmas, ei saa olla ühepoolne, selles asjas on mõlema panust vaja," teab ta. "Peab olema valmis ühise asja nimel pingutama, olgu see siis abielu või ühine ettevõtmine."

Meeli ja Urmas on partneritena täiesti võrdsed, mõlemal on ühtemoodi nii sõna- kui ka otsustusõigust. Eriarvamusi tuleb loomulikult ette ja peale jääb selle sõna, kelle argumendid on kõige õigemad. "Lahendamatuid probleeme meil ei ole," kinnitab Meeli.

Perefirma positiivse küljena toob Meeli välja, et pole endast kõike andvamat kollektiivi, kui seda on üks perekond. "Me hoolime ja pühendume sajaprotsendiliselt oma ettevõttele ja tänu sellele oleme ka edu saavutanud," usub Meeli. Urmas lisab, et kui on vaja tööle kauemaks jääda, siis sellest kodus probleemi ei teki. Negatiivne on aga see, et pingelised tööperioodid kattuvad. "Kui töötatakse eri firmades, siis võib ikka loota, et kui ühel on kiirem aeg, võtab teine kodus rohkem enda peale," selgitab Urmas. "Meil on aga koos kiire."

Naiste peokleite maale toov ja müüv Continental Moda on tegutsenud juba tosinkond aastat. Selle omanikud on Jaan ja Laivi Põrk. Jaan on lisaks Continental Modale tegev veel teistes ärides, mille tegevust ta poe tagaruumis asuvast väikesest kontorist vaheldumisi juhib.

Enne kleidiäri tegutses Jaan ehitusvaldkonnas ja varem muusikaõpetaja ametit pidanud Laivi oli mitu aastat lastega kodune olnud. Lapsed olid aga parasjagu suureks kasvanud ja nii otsustatigi, et Laivi hakkab uues äris kaasa lööma.

Kauplemine on Jaanile ja Laivile pigem lõbu kui töö. Laivi meenutab, kuidas rublaaja lõpus müüsid nad Jaaniga Paldiski turul oma Moskvitšist ühe sõbra valmistatud päkapikupiltidega jõulukandikuid, 10 rubla tükk. "Autoraadiost lasime jõululaule, ise tantsisime auto ümber - ma ise olin viimases otsas rase!" naerab Laivi. "Kaks tundi ja auto oli kandikutest tühi." Aastaid müüsid Põrgid suvistel vabaõhuüritustel prille, kuna neile lihtsalt meeldib inimestega suhelda. Nüüd on sellest tegevusest välja kasvanud 30 poega Säästuoptika kett.

Kes mida firmas teeb, on ajaga ise paika loksunud. "Jaan on ikka boss," kinnitab Laivi ja näib sellega igatepidi rahul olevat. "Aga ilma Laivita ei oleks siin midagi, ta on suur tugi," jagab Jaan naiselegi tunnustust. "Kaubavalikul maksab ikka tema sõna rohkem."

Korrapärastest kaubareisidest - aastas kolm korda USAsse, korra Pariisi ja Milanosse - on Põrgid suutnud teha meeleolukad ühised puhkusereisid. "Me käime alati koos ja ühendame töö ning puhkuse. USAs näiteks käime alati Broadwayl etendusi vaatamas," selgitab Laivi. "Tööreise on nii sageli, et kui me eraldi käiks, ei näeks teineteist ju üldse. Kahekesi on ka kleite mõnusam valida, arutada ja vaielda."

Ei maksa arvata, et Põrgid päev läbi ninapidi koos istuvad. "Jaan on rohkem kontoris ja mina poes," selgitab Laivi. "Aga lõunat üritame ikka koos söömas käia."

Jaan tõdeb, et kui nad koos ei töötaks, siis nad abikaasaga teineteist vist eriti ei näekski: "Kell viis ei lõppe eraettevõtja tööpäev ilmaski." Perefirma on hea variant kõvasti tööd tehes ka oma naist vahel näha, kinnitab Jaan. Laivi täiendab, et abielu on ju selleks, et võimalikult palju koos olla. "Aga armastus peab olema, et tahta nii palju koos olla," ütleb Laivi välja ühe suure tõe.

Kodus abikaasad omavahel tööasju eriti ei aruta. "Me oleme väga aktiivsed inimesed, kodus räägime rohkem, mida põnevat ette võtta. Näiteks teatris vaatame pea kõik lavastused ära," räägib Jaan. Laivi tunnistab, et kui muresid on, eks nad siis tulevad koju kaasa ka. Aga positiivne on, et koos töötades on neil ka ühised mured, ei pea pikalt selgitama, miks tööl kauem läks või tuju kõige parem pole.

Abikaasade rollid tööl ja kodus jagunevad tasakaalu mõttes vastupidi: kui tööl on Jaan boss, siis Laivi saab sellevõrra kodu esikohale seada. "Minul pole kunagi olnud probleemi haige lapsega kodus olla," ütleb Laivi. "Kui vaja, olen lapsi ja nende sõprugi sõidutanud tööpäeval autoga, kuhu vaja. Oma firmas saab aega paremini planeerida."

Negatiivne kogemus perefirma tegemisest on varuks loomasööta müüva Anu Aida omanikul Anu Hellenurmel, kes oma abikaasast ja firma koostööpartnerist just töö tõttu lahku läks. Anu ja Andres Hellenurmel on kummalgi oma firma, naise Anu Ait tegeleb müügiga, mehe Veskimeister tootmisega.

Anu ütleb, et tööst tekkinud probleemid lõid kõigepealt välja kodus, omavahelises suhtlemises: "Tööle läksime ikka koos ja särades."

Kurvast lõpust hoolimata näeb Anu perefirmas ka plusse. "Väga tore on algul kõike koos teha, kõike jagada," meenutab ta ja hoiatab samas: "Ei tohi unustada seda, et tuleks võtta aega ka teineteise jaoks. Muidu on ainult lapsed ja firma, teineteises ei nähta enam meest ja naist, vaid muututakse ainult töökaaslasteks. Tuleks võtta aega ja minna kahekesi kuhugi puhkama, unustada töö ja muud mured."

Äris ja peres on erinevad seadused. Ametialaselt on võimusuhted selgemini määratletavad kui peres ja neid on kergem aktsepteerida. Peres kujunevad võimusuhted pigem emotsionaalsel pinnal - kes vajab rohkem partneri toetust, selle positsioon on madalam. Näiteks kui mees on oma võimete poolest firmas juht, aga isiklikes suhetes vajab mees naist rohkem kui naine meest, siis tekivad koos töötades kohe konfliktid.

Kui on näha, et ühine äri hakkab kahjustama pereelu, tuleks kohe otsustada, mis on olulisem: kas perekond või äri?

Enne, kui hakata koos äri ajama, võiks paaril olla varasemaid kogemusi pingeliste olukordadega toimetulekuks. Et oleks ühine valmisolek pingelisi olukordi lahendada, mitte neid maha vaikida. Maha vaikimine võib küll õnnestuda peresuhetes, aga mitte firmas. Ka põhiväärtused võiks olla samad.

Peresuhe on oma suure läheduse tõttu eriline suhe. Reegel on: selleks et suuta ennast teineteisele jäägitult avada, on kummalgi vaja natuke ka oma ruumi ja aega. Perefirmas on abikaasad kogu aeg koos ja tekib oht, et pideva koosolemisega kurnatakse lähedussuhe välja. Tööülesanded tuleks korraldada selliselt, et ei oldaks kogu aeg koos.