Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Rüütli jätkamise poolt
No lõpuks ometi tuli see õnnetu "jah" Arnold Rüütli suust. Küllap keeras sisemuses nii mõnelgi eestlasel: kas tõesti jätkame ekskommunistist nomenklatuuritöötaja juhtimisel?
Aga vaadakem ka Rüütli jätkamise positiivseid pooli. Rüütel on teinud juba aastakümneid parima, mida üks poliitik saab inimeste heaks teha. Ta ei ole sekkunud. Poliitikute ja riigi osa inimeste igapäevases elus võikski olla võimalikult väike.
Tõenäoliselt jätkame ka kahe Eesti kursil - Rüütel räägib abstraktsest "teisest Eestist" ja kihistumisest. Samas näitab kihistumist mõõtev Gini koefitsient kihistumise vähenemist ja kõigi inimeste heaolu kasvu. Rüütli "teine Eesti" hoiab meid intellektuaalselt heas vormis, samas kui tegeliku töö teeb ära turumajanduse "nähtamatu käsi". See on heaoluühiskonna tunnus.
Jätkuvalt pakuvad kõneainet võidupüha ja iseseisvuspäeva teleülekanded - kas president saab seekord õigele päevale pihta või ei? Vaatad ja värinaga ootad, millal president midagi niisugust teeb, mille pärast on jube piinlik. Aga see liidab inimesi.
Poliitikud räägivad sageli ebahuvitavatest asjadest. Nii muutubki inimeste jaoks üha olulisemaks poliitika mängulisus, võrdlused, võistlused. Ja iga kord, kui tehakse edetabeleid, on Rüütel tegija. Kindlalt vanimate presidentide esikolmikus, vahest varsti ka ainuke ekskommunistist riigijuht, kõige vähem keeli valdav riigijuht, pikima mittemidagiütleva lause ütleja jne.
Niisiis veidi äraspidiselt - Rüütli aeg on Eestile hea. Ees ootab meeleolukaid sündmusi, toredaid edetabeleid ja arutelusid abstraktsetel teemadel. Ja mis olulisim, olenemata Rüütlist jätkub inimeste heaolu kiire kasv.