Õppimine ei lõpe ülikooliga

Kevad on väga suurele osale meist kooliskäimise aeg. Jah, kevad - kooliaasta on küll sügisest saadik, aga tudengielu on juba selline, sügisel on rahulik ja kevadel tehakse tööd. Suvi algab siis suure hulga värskelt hariduse saanud diplomandide, bakalaureuste, magistritega.

IT-maailmas on haritud inimestest põud - seda on mitmeid kordi kinnitatud, räägitud. Õppijate arv kahaneb, sisseastujaid jääb vähemaks, poolelijätjaid on palju. Põud süveneb.

Mida see kõrgharidus siis ikka nii väga annab, suur osa peaaegu valmis spetsialiste tuleb täna juba koolipingist - nutikamad oskavad programmeerida juba 10. klassis, arvutit tunnevad nagu oma viit sõrme ja saavad hakkama asjadega, millest nende vanemad ei oska undki näha.

Ja tõsi ta on - ilma kõrgema hariduseta inimesed saavad hakkama oma tööga ja teevad vaat et silmad ettegi mõnele ärijuhtimise magistrile, kes ikka ja jälle oma arvuti kinni jooksutab või ei saa majandustarkvaraga kuidagimoodi sina peale.

Paraku on selline hakkama saamise pilt väga petlik. Keskkooli haridusega itimehed on enamasti ise õppinud, õppinud huvist ja praktilisest vajadusest ja enamasti mingit kindlat valdkonda. Natuke naabervaldkonnas on aga tema teadmised kehvemad ja mis kõige murettekitavam - suhtlemine itikaugete valdkondadega, inimestega, kelle jaoks on IT-lahendused keerulised ja elukauged.

Võiks öelda, et koolipingist tulnud itimeestel on oskused, aga puuduvad teadmised. Nende töö võib olla täiesti asjalik, aga ettevõtte seisukohalt on sellise tööjõu palkamise juures palju riske, peamiselt süsteemse suhtumise puudumine ja madal efektiivsus. Aga kuna IT on nii "elukauge" valdkond, siis me sageli ei ole võimelised seda probleemi nägema.

Kui nüüd võtta mõni ülikoolipingist tulnud spetsialist, on siis kõik kohe parimas korras? Paraku ei. Suur hulk lõpetajaid teavad palju kõikvõimalikest asjadest, aga reaalses elus ei oska midagi peale hakata. Puudub töökogemus, reaalsete vajaduste tunnetus ja õpitu ning tegeliku elu kokkupanemise oskus.

Võrdlusena koolipoistega võib öelda, et meil on inimesed, kellel on teadmised, aga puuduvad oskused. Need inimesed tuleb töötama õpetada ja päristöös võib osutuda, et õpitu ei olegi nende ala, et teadmistest hoolimata ei saa neist oodatud tulemust. Ja kuna tegu on diplomiga inimestega, on ootused ka suuremad. Taas lõhkine küna.

Nii sihivadki tööandjad, suuremad või väiksemad, asjalikumaid poisse-tüdrukuid, kel haridustee pooleli ja kes veel väga ambitsioonikad ei ole, aga kellel juba natuke teadmisi. Töö käigus (praktika, lihtsamad tööd vms) omandatakse oskused, aga et kõrget haridust veel pole, siis pole ootused alati suuremad, seda mõlemapoolselt - tudeng on sageli nõus alustama väiksema palgaga ja tööandja ei eelda temalt maksimumi. Itimaailmal on aga üks komme - kuna tööd on palju, tegijaid sealjuures vähe, siis suudab töö hulk tavaliselt "matta" suvalise tegija.

Vahel on lihtsalt tööd palju, aga sageli on ka nii, et tudeng, saanud maigu suhu tööst ja rahast, proovib teha rohkem, leiab mitu töökohta või lisatöid ja kannatab selle all ise. Kannatab sellega, et kool jääb pooleli ja haridus omandamata.

Tulemuseks on poolikute teadmiste ja oskustega inimesed. Ja elu näitab, et harva jõuab pooleli kooli uuesti alustama või jätkama. Ja tunnistame või ei, aga inimene, kes on midagi pooleli jätnud, on milleski ebaõnnestunud ja see tunne saadab teda kaua aega - enesehinnangutes, ambitsioonides ja kokkuvõttes ka töös.

Mul on rõõm teha tööd kahes õppivas kollektiivis. Ühes on üle kümne inimese, kel kõigil peaaegu kõrgem haridus, mitu õpib või lõpetab. Teises on umbes 30 inimest, kellest lõviosa tudengid, sel aastal lõpetab neist ühe või teise ülikooli kümmekond.

Eelmise aasta suvel pidasime sisemist plaani ja kõik tunnistasid peamise vajadusena noores tööelus arenemisvajadust ja -võimalust. Kinnitasime omavahel ning see jäi ka ettevõtte üheks põhireegliks - võiks öelda, põhiväärtuseks - et meil ei tohi keegi õppimist katkestada. See on mitte ainult inimese mure, vaid see on ettevõtte mure samaväärselt.

Nii on muutunud meie kollektiiv osaks õppetööst, õppimine aga osaks igapäevatööst. Meil on õnnestunud luua kooslus, kus on pidevalt kasvavad teadmised ja oskused. Ja kõige rõõmsamaks teeb, et mitte keegi ei arva, et ülikooliga lõpeks õppimine.

Pea kõik tänased lõpetajad ja ka õppijad piiluvad edasiõppimise poole (magistrantuur, teised erialad). Kõik saavad aru - nii tööandja kui ka töövõtja - et edasises töös on pidev enesetäiendamine paratamatult elu lahutamatu osa.

Aga kõigile, kes sel kevadel kooli lõpetavad - palju õnne! Ja kes edasi õpivad - palju jaksu!

Autor: Henn Sarv